Bruno Pao: Vitsaraag lõi mõistuse lahti (3)

Bruno Pao: Vitsaraag lõi mõistuse lahti

 

See tuntud saarlane, kellega avame oma uue rubriigi ja lugejamängu “Tuntud saarlase minevik ja olevik”, on Bruno Pao (77). Mees valge kikkhabeme ja muheda olemisega ning kel tundub (elu)tarkust olevat kuhjaga. Ei jää Bruno vastust võlgu ühelegi küsimusele ja ajaloolasena puistab aastaarve nagu varrukast. Kuigi pensionär, on Bruno tegus ja tema teadmised nõutud tänase päevani.

Brunot kasvatas kasuema, ema õde Miina. Ema suri, kui poiss oli 1 aasta ja 7 kuud vana. Meremehest isa oli maetud juba pool aastat varem. Pere seitse last jagati sugulaste vahel laiali. Bruno toodi Hiiumaalt ära Saaremaale.

Kui Miina titega Valjalga jõudis, tulnud külanaised uudistama – Aarne Miina toond omale piimakassi! See piimakass oli pisike poiss Bruno.
Miina olnud mõnda aega Paadla mõisas teenijaks. Kui mõisaproua suri, saanud Miina päranduseks mõned peened riided ja muudki sakste nasvärki.

Esimese kevadpäikese aegu tassinud kasuema kõik need särgid-värgid aidast õue tuulduma. Bruno, umbes kahe ja poole aastane juntsu, ukerdas õues teki peal. “Seal oli üks padi, pitsidega püür peal. Ajasin kaks kätt püüri alla ja repetanud riie kärises,” mäletab Bruno.

“Miina oli hirmus vihane. Taris mu kaenla alla, viis pinumaale, murdis agude küljest pisikese vitsarao, ajas mu püksid maha ja tegi taguotsa tuliseks… See on esimene asi, mis ma mäletan. Säältmaalt lõi mu mälu ja mõistuse lahti…”

Bruno, tee pastorit!

Igal pühapäeval käis Bruno kasuemaga Valjala kirikus. Lapsele istus see kirikuvärk hästi – inimesed kõik pühapäevariites, orelimäng ja pastor Elkeni pühalik jutlustamisviis.

Bruno räägib, et tema tahtnud siis pastoriks saada ja teinud seda Elkenit järele. “Mul oli üks lehmakell, sellega helistasin “kiriku” sisse ja hakkasin peale: armas kogudus…” See tuli poisil päris naljakalt välja, sest kõik muudkui nõudsid: “ Bruno, tee pastorit!”

Ükskord olnud külanoored jälle koos ja tahtnud, et Bruno pastorihärrat teeks. Aga poisil ei olnud tuju. Siis hakatud poissi ähvardama: kui sa, Bruno, meile pastorit ei tee, paneme selle surnud öökulli sulle püksi. “Aga ma kartsin! Äkki panevadki. Tilistasin aga jälle oma lehmakella ja kutsusin “armsa koguduse” kokku. Kõigil oli hirmus lõbus.”

Meremeheks nagu isa

Igaks surnuaiapühaks tegi Miina poisile uued riided. Kui poiss oli 8-aastane, sai uhke madruseülikonna. No see oli vägev värk! Ja kui juba selline ülikond oli, siis tuli ikka meremeheks hakata. Oli ta ju kuulnud lugusid oma laevakaptenist isast.

Bruno hiidlasest isa oli meremees, kes oma viimase sõidu tegi Saaremaal Lahetagusel meisterdatud laevaga Kolumbus. Mehed tahtnud veel enne talve tulekut teha ühe reisi Taani, laualast peal. Kange tormi ja külmaga sõitis laev Piiteri juures karile, soomlased päästsid mehed ära. Aga isa jäi haigeks ja suri.

Madruseülikond oli tehtud mõttega, et sellega läheb laps ka kooli. Kõik kooliriided olid olemas, kenad pruunid saapad poes välja vaadatud. Et kui piimaraha saab, siis ostetakse ära.

Aga tulid sõjasõnumid, rahvas oli ärevuses ja poed osteti tühjaks. Läksid ka Bruno saapad… Poes polnud enam ühtki paari mitte mingisuguseid saapaid. Koolitee aga pikk ja vesine, kuidas sa lapse sedasi kooli saadad? Nii pidi Bruno veel üheks aastaks koju jääma.

Soov meremeheks saada oli aga nii suur, et pärast seitset klassi läks Bruno Tallinna merekooli. Sai seal õppida kasinasti kaks aastat, kui tervis üles ütles.

Molotovi pintsak

Juba koolipoisina oli Bruno kohalikule lehele nupukesi saatnud. Kirjutada talle meeldis. Nüüd, kus kehv tervis sundis unistuse meremeheks saamisest maha matma, tuli noormees kodusaarele tagasi. Katsetas mitmeid töid, lõpuks maandus kohaliku lehe toimetusse. Lehe nimi oli Kommunismi Ehitaja ja aasta 1951.

“See on üks tähtis pilt, mul on seljas mu elu esimene ülikond,” juhib Bruno tähelepanu nägusale ja ontlikule noormehele ühel fotol. “Ostsin oma esimese palga eest riide ja läksin rätsepa juurde. Järjekorras oodates jäi laualt silma üks Ogonjok, esikaanel suur Molotovi pilt. Vaatasin, väga kena pintsak mehel seljas. Ja kui siis juurdelõikaja küsis, missugust ülikonda ma tahan, näitasin Molotovi pilti – vot just sellist lahtiste nurkadega kraed tahan mina ka.”

46-aastaselt ülikooli

Kuna Bruno haridustee oli haiguse tõttu pooleli jäänud, läks mees 46-aastaselt Tartu ülikooli. Lõpetas 1983. aastal mereajaloolasena koos selliste kuulsustega nagu Mart Laar ja Küllo Arjakas. Töötas teadurina meremuuseumis, hiljem ka ajakirjanikuna, Muhu vallas nõunikuna jne.

Viimased 20 aastat on Bruno olnud aga puhtalt saarlane. Praegu on pensionär, aga tegus ja muhe mees endiselt. Kirjutab raamatuid, luuletab, veab merekultuuri seltsi, on Kuressaare linnavolikogu liige ja eetikakomisjoni eesotsas. Kui vaja, tutvustab Saaremaad meie külalistele giidina.

 


 

Hea lugeja!

Sellel pildil on tuntud saarlane, kellest kirjutame järgmisel korral. Arva ära, kellest juttu tuleb ning saada oma arvamus toimetusse Tallinna 9, Kuressaare või aili.kokk@omasaar.ee .

Mõnusaid hetki tuntud saarlaste seltsis!

Print Friendly, PDF & Email