Juhtkiri: Kuhu me lõpuks jõuame? (6)

Juhtkiri: Kuhu me lõpuks jõuame?

 

Oleme viimasel ajal päris palju kirjutanud ametnike või teenindajate põikpäisusest. Et aetakse muudkui näpuga joont, unustades inimlikkuse ja vastutulelikkuse. Abistamisest rääkimata.

Lennugraafikud on olnud teine teema, mis pidevalt üleval, sest nurinat jätkub. Siiski on selles osas kuulda positiivsetest nihetest, nimelt kavatsevat maavanem osapooltega läbi rääkida.

Kui need kaks teemat kokku viia, siis juhtum, kui viieaastast last lennukisse ei lastud, on juba liig mis liig.

Last ei lubatud lennukisse, kuna ettenähtud poole tunni asemel oli isa lapsega lennujaama jõudnud 25 minutit enne väljalendu. Ja kohe leidus inimene, kes ütles, et siitsaadik ja kõik, kuigi lennufirma kinnitusel mingeid probleeme poleks tekkinud.

Ajaleht on seisukohal, et viimane aeg on hakata vaatama, kes teenindussfääri töötama sobivad, kes mitte. Majanduslanguse ajal, mil palju inimesi tööta jääb, äkki leiduks selliseidki, kes tahavad töötada inimestega. Olla ametis vaid selleks, et sekundipealt õigel ajal kriipse tõmmata, see ei ole teenindamine.

Print Friendly, PDF & Email