Töö Soomes aitas pere järjele (3)

Töö Soomes aitas pere järjele

PEAB VASTU: Kuigi Egon Uuel on koduigatsus suur, usub ta, et mõned aastad peab ta veel põhjanaabrite juures vastu. Siis tuleb koju ära. Sest ega see nutune seis siin Eestis ometi igavesti kesta.

Ehitusmees Egon Uue töötab juba seitsmendat aastat Soomes, on selle ajaga oma perele Kuressaares Uuel tänaval uue maja püsti pannud ning teeb põhjanaabrite juures karjääri. Mees ise arvab, et tal on lihtsalt õnne olnud.

Egon on isehakanud ehitaja. Tema esimesed ehitusalased teadmised pärinevad ajast, mil ta poisikesena isa kõrval n-ö ametit õppis. Ehitusele tööle läks ta juba 18-aastaselt. “Minuga koos töötasid kutsekoolis ehituse eriala lõpetanud noormehed,” meenutab mees tagantjärele.

“Aga mina pidin neile õpetama, kuidas tuleb maja nurka laduda. Nõnda kuis nemad ladusid, oleks see maja mõne aja pärast ümber kukkunud.” Sellega tahab Egon kohe alguses paika panna tõe, et mehest teevad ehitaja eelkõige töö ja kogemused, mitte kooliharidus, mis paberi tasku annab.

Egon töötas Kuressaares mitmel ehitusobjektil, käis tööl ka Tallinnas, aga pere ikka vireles. “Elasime ühiselamus, kus pidevalt tõsteti üüri. Unistasime oma elamisest, aga raha selle soetamiseks ju polnud,” meenutab mees. “Seisime abikaasaga poeleti ees ja arutasime, kas saame seda lihatükki endale õhtuks lubada või ei.”

Siis tuli appi juhus. Meremehest sõber, kes oli ka senisest elust-ametist tüdinud, tuli ettepanekuga – lähme Soome ehitama! Egon ei kahelnud hetkegi ja nii suundus kaks saarlast end pakkuma ühte ehitustöölisi Soome vahendavasse firmasse. Nädala pärast tuli vastus, et neid on tööle võetud.

Esimeseks tööks olid luksuslaevad

Meestel vedas – nad läksid Soome ametlikult, taskus viisa ja tööluba. Soome keelt tönkas Egon ka nii palju, et mitte lasta ennast maha müüa. Selle oli ta kätte saanud suviti vanaema juures Rakveres olles, kus Soome televisiooni sai vaadatud varahommikust hilisööni. Poisikese jaoks oli see ju uudne ja põnev.

Esimene töökoht oli Turu laevatehas, kus tehti suuri ristluslaevu Kariibi merele. 16 korrust ja 320 m pikad! Mehed tegid laevade siseviimistlust, Egon põhiliselt plaatimistöid. Et tegu oli ikkagi luksuslaevadega, siis kasutati kõige kallimaid materjale, WC seinadki puhta graniit ja marmor…

Sinnamaani oli Egon plaati pannud ikka kivile või küprokile, nüüd oli aga tegu õhuliste alumiiniumplaatidega, mis läksid spetsiaalselt tugeva liimiga metallist laevakarkassile.

“Kui läheb valesti, siis plaati muidu kätte ei saa, kui lihvi välja,” meenutab Egon oma esimesi tööalaseid katsumusi Soomes.

Töö Helsingis, tööandja Tamperes

Edasi tulid uued pakkumised ja nagu Egon rõhutab, on tal Soomes tööde ja tööandjatega õnne olnud. “Sain hea kooli, sattusin sellise mehe käe alla, kel on raha ja kes n-ö ostis meid endale, kes usaldab mind.” Küllap see soomlane märkas, et Egoni-sugune mees pole lihtsalt üks ootaja-tüüp, tema tahab tegutseda ja edasi püüelda.

Tööandja elab Tamperes, aga suured ehitusobjektid, mis saarlastel praegu käsil, asuvad kõik Helsingis. Just äsja lõpetasid nad töö suure laste mängukeskuse ehitusel, mille nimeks Huimala ja mis võtab enda alla 3500 ruutmeetrit.

Töömehed Kanadast monteerisid erinevaid atraktsioone, mägesid ja karusselle kokku kaks-kolm kuud. Ent see gigant-mänguväljak polegi veel valmis, sest kohe hakkab Egon oma meestega tegema keskusele umbes 2000 m² suurust juurdeehitist.

Hetkel on Egonil, mida mõelda ja kaaluda, sest tööandja on teinud talle ettepaneku ise firmat juhatama hakata. Pakkumine on ahvatlev, tunnistab Egon, sest juba praegu teeb ta enam-vähem sama tööd. Seitse aastat Soomes on andnud juurde teadmisi ja oskusi, palju kasulikke tutvusi.

Mitmed tööotsad ongi olnud tema välja otsitud ja välja kaubeldud. Boss oskab seda hinnata. Kui praegu elavad saarlased firma poolt neile tasuta kasutamiseks antud kahetoalises korteris kahekesi, siis nüüd lubab tööandja Egonile Helsingis üürida terve maja. Seda siis, kui ta nõustub ise vägesid juhatama. Pole paha.

Nõudmistel suur vahe

Ehituskvaliteedil, mida nõutakse ehitajalt siin- ja sealpool piiri, on suur vahe. “Eestis nõutakse ei-tea-mis EUROT. Ma ei tea, kust need nõudmised pärit on, aga Soomes küll nii tähenorijad ei olda,” märgib Egon.

“Siin Eestis on sul töödejuhataja kogu aeg kukil nagu kubjas ja sa oled nagu tema vang kellaajast kellaajani. Soomes tuled hommikul tööle, jood ülemusega koos kohvi ja arutad rahulikult päeva läbi. Mõnikord venib see arutamine isegi liiga pikaks.”

Egon toob näite, et kui sul Eestis on üks plaadinurk pisut kõrgemaks jäänud, tekitab see lausa paanika. “Kisa kui palju! Vaata et jäetakse palgast ilma!” Soomes on asjalood teistviisi: “Ülemus ei noki ega nori. Tuleb ja vaatab ning küsib, mis asja sa siin nii korralikult teed? Ega need su oma koduseinad ole! Siia tulevad lapsed mängima ja seda seinakvaliteeti ei uuri mitte keegi.”

Seega ei imesta Egon üldse, et meil Eestis noorte meeste suremus nii suur on – pinged tööl köetakse nii üles! Aga samas täpsustab ta, et kõik oleneb ikkagi sellest, kus ja kellele tööd tehakse. Kui Egon oma meestega ülemus Timole Tamperes seitsmekorruselist (iga korrus 50 m²) eramaja püsti pani, siis nägid nad tohutult vaeva, sest kõik pidi olema väga tipp-topp.

Eestlased teevad head tööd

Mõned eestlased, kes koos Egoniga nn orjalaeval esmaspäeva hommikuti tööle ja reedel koju “purjetavad”, on täheldanud, et eestlastelt nõutakse Soomes palju rohkem kui soomlastelt. Samas on Egon ise kogenud, et kohalike ja eestlaste töö erineb teinekord nagu öö ja päev ja seda meie meeste kasuks.

Paraku on soomlastel kõva seljatagune ehitajate ametiliidu näol. “Kui sa oled kooli läbi teinud ja sul on paber taskus, siis sellistele meestele ei öelda mitte midagi – äkki läheb ametiliitu kaebama. Läheb ja räägib, et tööandja sunnib teda rabama… Aga seal maal on tunnitöö ette nähtud rahulikuks töötegemiseks,” räägib Egon.

“Tööpäev algab kell 7 hommikul ja kui kell saab 15, siis asjad lendavad ja nägemist! Ülemus kirub oma rahvuskaaslasest töömeest enamasti tagaselja. Kui juhtub mehega silm silma vastu, siis on suurimad sõbrad.”

Egoni sõnul on Soomes kõiksugu ametiliidud niivõrd tugevad ja tegusad, et kaitsevad oma liikmeid igati. Liikmetel omakorda on väga suured õigused ja privileegid ning neist kõigist on kõigil suurepärane ülevaade.

Raha kulutab Saaremaal

Egon veel sealsesse ehitajate ametiliitu ei kuulu, aga kavatseb seda lähiajal kindlasti teha. Siis kehtivad temale samasugused õigused kui soomlastele, näiteks töötuks jäänuna saaks poolteist aastat sama palka, mis tööl olles. Ent juba praegu on Egonil mitmesuguseid soodustusi, millest ta kodumaal ehitades võis ainult und näha.

Ühesõnaga, mees elab suhteliselt hästi ja saab ka oma perele üht-teist lubada. Kas või seda, et viib pere siit sombusest Eestist enamasti paar korda aastas soojale päikselisele maale. Samas on mees pisut solvunud, et teda ja tema sõpru, kes nüüd Soomes töötavad, koheldakse oma kodulinnas kui võõraid.

“Sõbra naisel sündis poeg, temale sünnitoetust ei makstud, sest mees töötab Soomes. Aga naine elab ju siin, sünnitas Eesti kodaniku! Samas toome me ju kogu oma raha siia – anname perele, ostame toitu ja bensiini… Kõik ehitusmaterjalid oma maja jaoks ostsin siinsetest poodidest. Ma saaks aru, kui Soome riik mulle seetõttu ettekirjutusi teeks, aga et oma riik…” imestab Egon ja tunnistab, et see paneb mõnikord kiruma.

Koduigatsus on suur, aga koju veel ei tule

Nii nagu kogu maailmas, on ka Soome majanduses praegu rasked ajad. Räägitakse 20 000 ehitajast, kes kõik varsti tööta jäävad. Egoni arvates on eestlased enesele seal maal tubli töömehe kuulsuse võitnud ning arvata võib, et ükski hea mees tööd ei kaota. Paraku on Soome pika rubla otsijaid tulnud mitmelt maalt ja kontinendilt. Selliseid on ka Eestist.

Egon on kohanud noori mehi, kes tööd ei tunne – on seni emme põllepaelast vististi kinni hoidnud –, aga raha tahavad. Kui näevad, et see raha niisama ei tulegi ja koduigatsus ka painab, pakivad asjad kokku ja tulevad koju tagasi.

Egon veel ei tule, kuigi ka temal on koduigatsus suur. Oma ilus uus maja on peaaegu et valmis ning kaks poissi vajaksid isa mitte paar korda kuus, vaid iga päev. Õnneks on olemas internet ja Skype.

“Soome ma ei jää, kuigi mul on alles hakanud seal hästi minema,” arutleb mees oma kodus suure söögilaua taga. Mure koduste pärast on õnneks sellevõrra väiksem, et oma uue maja pani Egon püsti otse ämma-äia õuele. Seega on abikaasal ja lastel abi ja tugi alati käepärast. Juba paari päeva pärast läheb Egonil taas sõiduks…

Mees usub, et mõned aastad peab ta veel põhjanaabrite juures vastu, aga siis tuleb loomulikult koju ära. Sest ega see nutune seis siin Eestis ometi igavesti kesta.

Print Friendly, PDF & Email