Tänane päev möödanikus

Eeloleval nädalal möödub üheksakümmend aastat päevast, see oli 1918. aasta 18. novembril, kui läti rahvas kuulutas välja oma rahvusriigi.

Nagu Eesti riik, nii tekkis ka Läti Vabariik segasel ajal. Äsja oli lõppenud väga laastav I maailmasõda. Juba sõja ajal esitati nõudmine kuulutada välja rahvuslik autonoomia. Kui aga sõda lõppes ja kokku olid varisenud nii Vene kui ka Saksa keisririik, avanes hea võimalus omariikluse väljakuulutamiseks.

Kui Läti Vabariik 1918. a 18. novembril Riia linnas välja kuulutati, puudusid sel poliitilisel moodustisel kõik juriidilised riigi tunnused. See oli ka üheks põhjuseks, miks teda rahvusvaheliselt kohe ei tunnustatud. Riigi kaks peamist tunnust – territoorium ja rahvas – olid küll enam-vähem olemas, kuid puudus kolmas tunnus – suveräänne avalik võim, mis omaks kontrolli territooriumi ja rahva üle.

Nimelt oli aastatel 1918–1920 Lätis kolm võimukeskust. Neist üks oli Läti Vabariigi ajutine valitsus eesotsas riigi esimese peaministri Kārlis Ulmanisega (1877–1942). Teine võimukeskus oli kommunistliku Venemaa kontrolli olev Nõukogude Läti valitsus eesotsas Pēteris Stučkaga (1865–1932).

Kolmanda võimukeskuse moodustasid baltisakslased, kelle eesmärgiks oli nn Balti hertsogiriigi väljakuulutamine (sellesse riiki pidi kuuluma ka Eesti). Et põlisrahva seas populaar-sust saavutada, panid baltisakslased oma formaalseks liidriks lätlase Andrievs Niedra (1871–1942).

Lõppkokkuvõttes lahenes see kolmikvõimu probleem õnnelikult – läbi raskuste ja teatud määral ka tänu eestlaste abile (tuletagem siinjuures meelde, et just Eesti armee purustas 1919. a 23. juunil Cēsise ehk Võnnu lahingus baltisakslaste Landeswehri põhijõud) säilitas sel raskel ajal võimu Ulmanise valitsus. Kommunistide armee purustati lõplikult 1920. aasta alguses ja seda tänu Poola ja Saksa (seekord juba Weimari vabariigi) armee abile.

1920. aasta mais kogunes Läti Asutav Kogu, kes kiitis 1922. a veebruaris heaks vabariigi väga liberaalse põhiseaduse ehk Satversme. 1934. aasta mais, kui Ulmanis viis läbi riigipöörde ja hakkas valitsema diktaatorina, põhiseaduse kehtimine peatati. Uuesti jõustus see alles 1990. aastal ja kehtib tänaseni. Tõsi, kõnealust dokumenti on kaasajastatud ja sellesse on sisse viidud rohkesti täiendusi.

Esimesel iseseisvusajal, s.o 1920. ja 1930. aastatel tegi Läti vabariik läbi kiire arengu. Loomulik areng aga lõppes – nagu Eestiski – 1940. aasta suvel, mil algas pool sajandit kestnud võõrvõimu aeg.

See-eest täna on Läti taas sõltumatu ja vaba riik ning temast on saanud Euroopa Liidu ja NATO liige. Meie lõunanaabritele jääb vaid soovida kõike paremat ja et kuri saatus enam kunagi nende loomulikku arengut ei katkestaks.

Tänasel päeval kuuskümmend viis aastat tagasi, s.o 1943. aasta 15. novembril, andis inimkonna ajaloo üks suuremaid sadiste Saksamaa SS-i liider Heinrich Himmler (1900–1945) korralduse, mis võrdsustas mustlased juutidega. Säärane otsus võimaldas mustlasi kiirendatud korras koonduslaagritesse saata.

Tõsi, mustlaste tagakiusamine, täpsemalt aga nende steriliseerimine oli Natsi-Saksamaal alanud juba 1933. aastal, s.o kohe pärast Hitleri võimule tulekut. 1935. aasta 14. novembril võeti Saksamaal vastu nn Nürnbergi seadused – tegu oli õigusaktidega, mis keelustasid aarialaste abielu ja sugulise läbikäimise mitteaarialastega (mustlase mõiste oli seaduses väga täpselt määratletud) ning jätsid mitteaarialased ilma kodanikuõigustest (Reich’i kodakondsust võisid omada vaid puhtatõulised aarialased, umbes säärased nagu Hitler ning Himmler&Co).

Kui palju oli holokausti ohvrite seas mustlasi, pole täpselt teada. Seda põhjusel, et mustlased ei elanud kompaktselt ja paljud neist ei omanud püsielukohta. Kuid arvatakse, et ajavahemikus 1933–1945 mõrvasid natsid 220 000 kuni 500 000 mustlast.

Print Friendly, PDF & Email