Saksamaa kantsler keeldus tähistamast I maailmasõja lõppu

Saksamaa kantsler keeldus tähistamast I maailmasõja lõppu

KIPUB SUUDLEMA: Saksamaa kantsler Angela Merkel on kurtnud, et Prantsusmaa riigipea Nicolas Sarkozy käitub tema suhtes üleliia familiaarselt.

Lõppeva nädala üks suuremaid skandaale oli Saksamaa kantsleri Angela Merkeli keeldumine sõita Prantsusmaale Verduni tseremooniale, millega tähistati 90 aasta möödumist Esimese maailmasõja lõpust.

Algselt pidi sõja lõpu tähtpäevale pühendatud pidulik tseremoonia toimuma Pariisis, kuid viimasel hetkel otsustasid Prantsuse võimud asukohta muuta ja üritus viidi üle Douaumont’i, Verduni külje all asuvasse kohakesse, kus 1916. aastal toimus suure sõja (La Grande guerre) üks verisemaid lahinguid.

Selles lahingus hukkus enam kui 140 000 sakslast. Angela Merkel oli nördinud ja keeldus üritusele sõitmast.

Kartis minevikku

Berliini rahulolematus oli tingitud sellest, et Verduni all toimuval üritusel võis korraldajate peatähelepanu pöörduda Saksamaa militaristliku mineviku rõhutamisele. Sellest teatas Saksamaa valitsusjuhi pressiteenistus. Varem olid võimukandjad Pariisis rõhutanud, et Saksamaa kantsleri ilmumine Verduni kujuneb eriti “sümboolseks sammuks”.

Briti Rahvaste Ühenduse riikides ning Prantsusmaal ja Belgias tähistati selle nädala teisipäeval, s.o 11. novembril nn vaherahu päeva (ingl k Armistice Day; pr k Jour de l’Armistice; veel ka mälestuspäev – Jour du Souvenir).

Just sel päeval 90 aastat tagasi kirjutasid inglased ja prantslased Compiègne’i linnakese lähistel asuvas metsas sakslastega alla relvarahukokkuleppele. Sisuliselt tähendas see Saksamaa lõplikku kapituleerumist.

Mis puutub Entente’i liikmesmaade kolmandasse tähtsamasse liitlasse Venemaasse, siis sel maal oli Suure sõja lõppemise ajaks juba toimunud kommunistlik riigipööre ja riik oli Saksamaaga 1918. aasta märtsis Brest-Litovskis sõlminud separaatrahu.

Kohal oli troonipärija

Suurbritanniat esindas Verduni tseremoonial troonipärija prints Charles koos abikaasa Cammilla Parker-Bowlesiga. Ent samas olid ka britid teatud määral nördinud, et piduliku tseremoonia toimumiskohaks valiti just Verdun – nimelt peavad briti sõjaajaloolased Esimese maailmasõja teisi lahinguid – näiteks Verduni lahinguga paralleelselt toimunud Somme’i lahingut – palju olulisemaks.

Familiaarsed käitumismaneerid

Siinjuureks tasuks meenutada, et viimasel ajal on Angela Merkeli suhted Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozyga jahenenud.
See asjaolu on paljudele poliitikavaatlejatele andnud põhjuse väita, et Saksa-Prantsuse erilistele suhetele, millele enam kui nelikümmend aastat tagasi panid aluse Konrad Adenauer ja Charles de Gaulle, on saabunud lõpp.

Nii näiteks kaebas Saksamaa liidukantsler hiljuti selle üle, et Prantsuse liidril on “üleliia sõbralikud, isegi familiaar-sed käitumismaneerid”.
Nimelt olevat Sarkozy talle ühe kohtumise ajal seljale patsutanud. Peale selle meeldivat Prantsusmaa presidendile asetada käsi tema õlale ja sageli kippuvat ta suudlema.

Aga Merkelil ja Sarkozyl on esinenud ka palju tõsisemat laadi erimeelsusi. Need puudutavad Euroopa Liidu eelarvet, tuumaenergeetika tulevikuväljavaateid ja enargiapoliitikat üldse, suhtumist terrorismivastasesse võitlusse ning arvamusi, kuidas võidelda maailma haaranud rahanduskriisiga.


Verduni hakklihamasin – 1916

Verduni lahing – sõjaajaloo üks verisemaid ja samas ka mõttetumaid lahinguid. Heitlus Verduni kindlustuste pärast kestis peaaegu terve aasta – 1916. aasta 21. veebruarist kuni sama aasta 18. detsembrini.

Lahingu algataja oli Saksamaa, kes koondas kitsasse rindelõiku (u 15 km) tohutu sõjalise jõu. Säärase ettevõtmise eesmärgiks oli saavutada läbimurre ja teha lõpp juba kaks ja pool aastat kestnud positsioonisõjale. Võit Verduni all oleks sakslastele andnud vaba pääsu Pariisi.

11 kuud kestnud lahingut võib pidada üheks kõige kauem kestnud veriseks heitluseks kogu inimkonna ajaloos. Mõlemad pooled kandsid kolossaalseid kaotusi. Seetõttu hakati seda lahingut nimetama “Verduni hakklihamasinaks” (ingl k the wringer of Verdun).

Saksamaa paiskas lahingusse 50 diviisi ja kaotas koos hukkunute ja haavatutega enam kui 600 000 meest (sh 143 000 tapetut, ülejäänud jäid kas teadmata kadunuks või said raskelt haavata).

Prantsusmaa saatis lahingusse 69 diviisi ja kaotas umbes 478 000 sõdurit (sh 161 000 hukkunut, 101 000 teadmata kadunut ja 216 000 haavatut). Suurbritannia kaotus oli 186 000 sõdurit.

Saksa-Prantsuse erisuhted

Kuna peaaegu kõik Euroopa ajaloo tähtsamad sõjalised konfliktid on kas otse või kaudselt alanud tüliga Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, otsustas Teise maailmasõja järel liidukantsleriks saanud Konrad Adenauer (võimul 1949–1963) seda olukorda parandada.

Sel eesmärgil algatas ta 1950. aastatel liikumise, mille tulemusena on täna tekkinud Euroopa Liit. 1963. aasta 22. jaanuaril õnnestus Adenaueril sõlmida Prantsuse tookordse presidendi Charles de Gaulle’iga (võimul 1958–1969) sõpruse ja koostöö kokkulepe (Élysée leping).

See dokument panigi aluse erisuhetele Mandri-Euroopa kahe suurriigi vahel (sks k Deutsch-Französische Freundschaft; pr k Amitié franco-allemande).

Print Friendly, PDF & Email