Saaremaa tuletõrje läbi aegade

Saaremaa tuletõrje läbi aegade

MEHED JA TEHNIKA: Saaremaa vabatahtlikud pritsumehed koos tuletõrjevarustusega. Foto tegemise aeg on kahjuks teadmata.

Tänases lehes jätkub Saaremaa päästeosakonna juhataja Margus Lindmäe ülevaade meie maakonna tuletõrje ajaloost. Uurimistöö koostamisel olid tal abiks A. Welweti 1927. aastal koostatud raamat “Kuressaare Wabatahtlik Tuletõrje Ühing 1867–1927”, tuletõrjeajaloo ja -tehnika uurija Heikki Perli mälestused ning vanade tuletõrjujate meenutused, kuidas omal ajal tuld kustutama sõideti. Loo esimene osa ilmus 8. novembri Oma Saares.

Nagu loo eelmises osas öeldud, moodustati Kuressaare linnas vabatahtlik tuletõrjeühing 1867. aasta 12. novembril. Ühingu loomise üks eestvedajaid oli bürgermeister ja hilisem linnapea Hugo Van der Borg.

Kohe pärast ühingu teket anti vabatahtlike tuletõrjujate käsutusse ka esimene tehnika.

Tuletõrjevarustusest

Juba oma tegevuse alguses sai Kuressaare tuletõrjeühing linnalt kaks vanemat tüüpi käsi-pritsisüsteemi, virna nahast ämbreid, pootshaake, väikesi käsipritse ja muud tehnikat.

Peagi muretseti aga uuemad ja modernsemad käsipritsid ning kümmekond kahe rattaga kärul asuvat veevaati. Lisaks olid tuletõrjujate käsutuses kaks hobusega veetavat veevaati.

1887. aastal osteti Moskvast 860 rubla maksev veeandjate pump, mille juurde soetati ka vajalikud lisaseadeldised. Kaheksa aastat hiljem osteti Peterburist 380 rubla eest kolm joa-pritsi.

Esimesed autod

Esimesed tuletõrjeautod osteti 1928. ja 1930. aastal. Mõlemal juhul oli tegemist Chevrolet-tüüpi veoautoga, mis kohalikes rauatöökodades tuletõrjeautoks ehitati. Autode ehitus kestis mõlema puhul umbes aasta.

Need autod jäid pritsimeeste käsutusse küllaltki pikaks ajaks – masinad kanti maha alles 1957. ja 1961 aastal. Selleks ajaks suudeti soetada juba ajakohasemad suuremate paakidega masinad.

1961. aasta jaanuarikuus oli garaažis väljasõiduvalmis järgmine tuletõrjetehnika:
• tuletõrjeauto ZIL 150, mis mahutas 2 tonni vett ja millel oli tulekustutusvarustus;
• tuletõrjeauto ZIS 5, paakauto, mis mahutas 3 tonni vett, varustust vähe;
• tuletõrjeauto GAZ 51 (Pmg 12), millel puudus paak, oli aga palju varustuse kappe ja pump. See auto oli mõeldud veevõtukohal vee pumpamiseks voolikuliini.

Tuleõnnetuste statistika

Kuid kas Saaremaa tuletõrjujatel oli ka piisavalt tööd? 1927. aastal tehtud kokkuvõtetest selgub, et viimase kuuekümne aasta jooksul oli tulekahjudel käidud 249 korral. See tähendab, et ajavahemikus 1867–1927 oli Saare maakonnas keskmiselt 4,15 tulekahju aastas.

Tõsi, samas oli ka aastaid, mil elanikkond pritsumeeste abi kordagi ei vajanud. Kõige rohkem tulekahjusid oli 1917. aastal, kokku 16. Tuleõnnetuste suur arv sel aastal on igati mõistetav – ajaloohuvilisele peaks ju teada olema, et 1917. aasta oli siin Ida-Euroopas suurte poliitiliste vapustuste aasta.

Millised olid aga tuletõrje peamised ülesanded? Esmane ülesanne oli loomulikult kahjutule summutamine. Suuremate põlengute korral seisnes ülesanne veel ka selles, et tulekahjul ei lastaks levida. Mis määratud põlema, põles ära, kuid naabermajad tuli süttimisest päästa.

Tuleohutusnõuded pole uus nähtus

Esimesed tuleohutusnõuded, mis mul õnnestus leida, pärinevad 1746. aasta maist. Tookord tehti Kuressaare linnale korraldus, et kõik õlg- ja roogkatused tuleb asendada kivi- või laudkatusega. Samuti pidi igas majas olema veetõrs, poots-haak ja redel.

1766. aastal kinnitas Vene keisrinna Katariina II (võimul aastatel 1762–1796) Kuressaare jaoks politseimäärustiku, mille üks osa oli “Tulesäädus”.
Tulesääduses olid tuleohutuse kindlustamise korraldused täpselt lahti kirjutatud.

Mõned väljavõtted sellest dokumendist:
Magamise ajaks peavad kõik tuled tingimata kustutatud olema.
Kõik korstnad, lõõrid ja tuleasemed peavad iga nelja nädala järel puhastatud saama ja järelevaadatud, et kõik korras on, katkised ega pragudega ei oleks.

Linna ametil tuleb palgata korstnapühkijad, kes peavad aru andma linnavalitsusele oma tehtud töö kohta ja seda iga päev. Linnavalitsus peab neli korda aastas läbi käima kõik linna majad ja kontrollima nende korstnate, lõõride ja tuleasemete seisukorda. Selleks tuleb kaasata tuntud pottsepad.

Linnas on leivaküpsetamine keelatud, linnaamet peab leivaahjudele väljaspool linna sündsad kohad leidma, samuti ei tohi saunad linnas asuda. Enne sääduse vastuvõttu valminud saunad pitseeritakse tulehärra poolt suveks kinni.

Võimaliku õnnetuse korral peab soojadel kuudel iga maja katusel korstna kõrval ankur või ämber veega seisma ja räästa all peab seisma toober veega.

Igal linna kodanikul ja elanikul peab käepärast olema ämber, 3 käsipritsi, potshaak, 2 redelit, latern, kirves.

Säädusest kõrvalehoidjaid ja süüdlasi karistatakse esimesel korral ühe riigitaalri (saksa hõbemünt) suuruse trahviga, teisel korral kolmetaalrise trahviga ning kolmanda eksimuse korral saadetakse süüdlane linna piiridest välja.

Linnas oli moodustatud tulekassa, kuhu laekusid kõik trahvid ja iga kodaniku aastamaks suurusega 10 rubla. Tulekassa üle pidas arvestust tulehärra.

Tulehärra korraldas tuletõrje arengut ja ka tulekustutamist. Tema maja juures asus hobuste omanikest korraldatud kahehobuse valve, muidugi koos hobusemehega.

Tuletõrjest maakonnas

Ka väljaspool Kuressaaret loodi päris palju vabatahtlike tuletõrjeühinguid, kuid nende varustus oli tagasihoidlik. Põhjus oli selles, et maakohtades oli raskusi toetajate leidmisega.

Leisi vabatahtlik tuletõrjeühing ostis pärast ühingu loomist, s. o 1927. aastal, Kuressaare vabatahtlikult tuletõrjeühingult veepumba.
Kuna Leisi ühingul oli raha vähe, maksti pumba eest osade kaupa ja pika perioodi jooksul.

Kaarma vallas loodi vabatahtlik tuletõrjeühing 27. märtsil 1929. aastal ja Pihtla vallas 27. augustil 1935.

Margus Lindmäe
margus.lindmae@rescue.ee

Print Friendly, PDF & Email