Räägime laenust. Tänan – EI!

Räägime laenust. Tänan – EI!

 

Keset intervjuud helises taskus telefon. Midagi imelikku selles pole, varemgi on tirin sundinud jutus pausi tegema. Seekord helistati pangast – uue nimega Swedbank. Naishääl pakkus kokkusaamist, et arutada erinevaid investeerimisvõimalusi ja aktsiate soetamist ning paremaid rahakasutamise võimalusi. Võllanali, ütlete, nii arvan minagi.

Ajal, mil maailmas möllab enneolematu rahanduskriis, Wall Sreet näeb õudusunenägusid ning võlakirjad ja aktsiad kukuvad kolinal, on säärane lähenemine rohkem kui kohatu.

Pank kaupleb nagu ajakirjandusväljaannegi usaldusega. Kui kannatab reputatsioon, võib pillid kotti panna. SEB likviidsusfondi peeti riskivabaks, täna selgub, et eksisime. Fondijuhi tagasiastumine ei muuda olematuks üldise usalduse kaotust ega too juurde uusi kliente. Pigem sunnib mõtlema, kui kindel on meie pangandus ja rahandus.

Minu vene rahvusest naabrimees teatas mõned päevad tagasi, et Eestis on pangad kümne kuuga võtnud makseraskustesse sattunud inimestelt ligi 4000 autot, korterit ja maja. Miks ei räägi pangad täna rahvale täit tõtt ega avalikusta neid, kes raskustesse sattunud.
Meie kõik, olles erinevate rahandusasutuste kliendid, tahame teada, missugune on tegelik olukord?

Ka saarlastel on õigus teada, kui palju on maakonnas inimesi, kellel võlakoorem üle pea kasvanud ning kodud ja autod kaotatud. See on traagika, sadade kui mitte tuhandete perede oma, mille taga peituvad purunenud perekonnad, sassis suhted ja veel hullem – enesetapud.

Tänase elu reaalsus. Kui pereisa enam laenu teenindada ei suuda, jääb töötuks, vähenevad sissetulekud, siis satub löögi alla kõige vajalikum – äsjasoetatud kodu või korter. Eelistame vaikida ja teha näo, et kõik on korras ning paanikaks pole põhjust.

Traagikas on süüdi pangad ja laenukontorid

Mäletate aega neli-viis aastat tagasi, kui pangad üksteise võidu jooksid klientidele tormi, pakkusid madala intressiga laenusid. Laena mind, laena nüüd, liisi ja osta olid põhilised märksõnad. Pakuti kohati absurdi minevaid tooteid: pulma-, kooli- või reisilaenu.

Tänane seis – ligi pool töövõimelisest elanikkonnast on ennast mässinud kõikvõimalikesse liisingutesse ja laenudesse. Pensionäridel oli elutarkust, nemad moodustavad umbes veerandi nendest, kellel pole pankade ees kohustusi. Ülejäänud 25% on need tööealised, kes suutsid ahvatlustele vastu seista.

Täna käib “vanakuradi” poolt jaht viimastele hingedele, et vaid saaks oma lõa otsa.

Selle aasta algul peibutas mindki pank, saates meilitsi ahvatleva pakkumise: võite saada tagatiseta laenu pea miljon krooni! Ei reageerinud. Paari nädala pärast pakuti null protsendiga liisingut. Seegi meil lendas prügikasti. Pangahärrad on visad ja nüüd helistati uuesti – ehk olen vahepeal meelt muutnud. Ostku Swedbanki juhid ja asjamehed ise oma kõrbevaid aktsiaid ja võlakirju!

Viis aastat tagasi võtsin uue korteri ostuks madalaprotsendilist laenu ja oh õnnetust, kustutasin võla poole aastaga, vana elamise eest õnnestus kinnisvaramulli tõusufaasis saada head raha.

Pank trahvis ennetähtaegse lepingu lõpetamise eest pea 10 000 krooniga, kuna julgesin pangahärrade riputatud köie otsustavalt läbi raiuda. Tuhanded noored pered pole seda suutnud ega suudagi ja nii maksavad nad pangaaltarile rammusat kümnist mitukümmend aastat. Halvimal juhul pärandavad osa võlakoormast lastelegi. Jõhker!

Kes alustasid laenurallit? Pangad. Üksteise võidu pakuti Skandinaaviast sissevoolavat odavat laenuraha, arvates, et pidu kestab igavesti. Siis tulid SMS-laenud ja muud riukad.

Omajagu süüd on riigilgi. Kuidas osutub võimalikuks, et teleekraanil reklaamitakse “Päikeselaenu” ja lauseid “Ei tundigi rahata” või “Piiks- piiks ja raha tuleb”?

Minu laps ütles kuldsed sõnad: issi, kuidas saab laen olla päikeseline, kui ta on võõra oma ja sa pead ju tagasi maksma?
Kuidas osutus võimalikuks R-Kioskist kiirlaenu võtmine? Riigivõim nägi kõike pealt, ent ei sekkunud. Nüüd, kus paljud on käpuli, on hilja midagi ette võtta.

Kui ärimees Jüri Käo manitses suvel ajalehes: rahvas, võtke aru pähe ja lõpetage, siis naerdi. Jüril oli õigus, kukkumine saab valus olema.

Priiskavale elule pidi lõpp tulema

Pilkupüüdvad autod ja uhked majad pole sinu omad, vaid kuuluvad pankadele. Kui maailmamajanduses tekkis keeristorm, mis rappis panku ja börse, tõstsid pangad intresse ja karmistasid tingimusi.

Laenudega ettevõetud kallid reisid palmide alla – seegi oli viimaste aastate mall – vajavad maksmist lisaks autodele ja majadele. Uutest reisivõimalustest võib lähiaastatel vaid unistada. Ka rikkad nuttavad või on juba muutunud uusvaesteks.

Kui täna veel mõni blond tšikk sõidabki uhke BMW X5-ga kaubakeskuse ette ja laob korvi head ja paremat ning veedab õhtupooliku mõnes ilusalongis ja spordikeskuses, siis poole aasta pärast sõidab ta parimal juhul odavamat sorti KIA-ga, halvimal juhul teeb sisseostusid Säästumarketis.
Esimesena loobub boyfriend kulukast tšikist ja tema hobidest. Ükski laulupidu ei saa kesta igavesti.

Suurim kaotaja on võitjate põlvkond

Mitmed minu tuttavad, kes tublisti üle neljakümne, konstateerivad: täna on suurim kaotaja “võitjate” põlvkond. Need, kellel vanust 30–35 vahel ja kes arvasid, et kõik on lubatud ja rahvale võib sülitada. Kallid autod, uhked majad ning kulukad hobid pidid rõhutama 90-ndate lõpu kõrgkoolilõpetajate ja Läänes hariduse omandanute üleolekut.

Mäletan aega kaheksa aastat tagasi, kui noor spetsialist astus raadio uksest sisse ja nõudis kohe palka 10 000 puhtalt kätte, omamata mingitki aimu võimalikust tööst. Põhiline oli see, et õpingud olid toimunud Pariisis ja Berliinis.

Nüüd on järelemõtlemise ja väärtuste ümberseadmise aeg. Minu generatsioon ja vanemad ei ole end mässinud liisingutesse ja laenudesse ega lasknud end pimestada reklaamide ilust.
Eelolevad kuud edastavad meile karme sõnumeid.

Print Friendly, PDF & Email