Põllu Tiidu ja vana Villemi asjad ja olemised

Põllu Tiidu ja vana Villemi asjad ja olemised

VEERE-VEERE, VIISIKENE: Muusik Tiit Paulus on oma Põllu talus sisse seadnud pilkupüüdva muusikanurga, kuhu ta ise kenasti sobib külalistele esinema.

“…söuksed asjad on… külad kaduvad köik ära ja… äi tule tagasi… änam mette medagiid.” Need Otsa Villemi ehk täpsemalt Kehila küla mehe Villem Õunpuu enam kui kümmekond aastat tagasi lausutud mõttekatked valis sama küla Põllu talu peremees Tiit Paulus hiljuti päevavalgust näinud CD “…Söuksed asjad ja olemised…” motoks.

“Selline on külade saatus Eestimaal. Kui enne sõda oli Saaremaal Kihelkonna vallas Kehila külas 40 suitsu ümber, siis tänaseks on sinna jäänud vaid mõned elanikud.

Saatuse tahtel oli minul aastatel 1985–1992 meeldiv võimalus kohtuda naabrimehest külataadiga, kelle elurõõmus mahlane huumor ning vürtsikad külapoiste lorilaulud on salvestatud Põllu talu õuel,” tutvustab Põllu Tiit ehk Tiit Paulus mustvalgel plaadi siseküljel CD-d, millel seitseteist Vana Villemi lugulaulu.

Ja just söukse paiga Otsa Villemi naabruses valis Tallinnas sündinud, kasvanud, õppinud ja töötanud ning populaar-seks muusikuks saanud Tiit Paulus endale uueks koduks.

Paljudele inimestele pärapõrguna tunduvas paigas tunneb endine pealinlane end nagu vanajumala seljataga. Ligi veerandsada aastat on tunnustatud kitarrist ja muusikapedagoog Kehila metsade rüpes elanud ja kui vana Villemi kõnepruuki kasutada, siis söukseid asju ja olemisi enda ümber nautinud.

Elukaaslase Aitaga nad Põllu talul hinge sees hoiavad ja tasapisi nüüdisaegsemaks sätivad.
Uhkusega näitab peremees uut keskküttesüsteemi, mis vana maja ka krõbedamate külmade aegu kenasti sooja hoiab.

Igavust pole aastakümneid pealinna virr-varris elanud-töötanud muusikul metsatalus aega tunda. Küllap sobib see paik loomeinimesele igati. Ümbruskonna metsi ja põlde, puid, kive ja kände, mereranda ning loomi ja lindegi, rääkimata külainimestest, teab-tunneb Põllu Tiit nagu oma kümmet sõrme.

Kui aga väga konkreetseks minna, siis just sõrmed ongi kitarristile väga tähtsad. Kitarri sõrmitsedes peavad need kuuletuma. Tippmuusik sarnaneb tippsportlasega selles mõttes, et mõlemad peavad tulemuste saavutamiseks pidevalt harjutama. Tiit Paulus pole loorberitele puhkama jäänud. Koduski võtab ta tihti pilli kätte, sest üks või teine etteaste lihtsalt nõuab ka kodutööd.

Nädala pärast saab Tiit Pauluse ja Jaak Sooääre musitseerimist kuulda

Tänavune aasta on Paulusele üsnagi edukas olnud. Muusik ise peab väga tähtsaks uue plaadi “Thelonius Monkist Saaremaa valsini” ilmumist.

Vastilmunud CD-l esitavad kitarripalu Tiit Paulus ja Jaak Sooäär. Plaadile on salvestatud toredad rahvuslikud lood nagu “Ma vaatan paadist kiikriga”, “Sauna taga tiigi ääres”, ka “Saaremaa valss” ja “Muhumaa”. Osa palu (“In Walked Bud”, “I Mean You” jt) on kuulsa muusiku Thelonius Monki varasalvest.

Sellelgi plaadil ei saa tuntud muusikud üle ega ümber vanast Villemist. “Sassis peaga tüdrukud” ja “Mageniidi tee. Söuksed asjad ja olemised” on leidnud koha kuulsustega ühes galeriis. Tiit Paulusele endale see plaat väga meeldib. Vahest sellepärastki, et Otsa Villem annab Monki, Pauluse ja Sooääre kõrval sellele CD-le erilise värvingu.

“Kui Tallinna esitlusel huvilised vana Villemi pajatusi ja laule kuulsid, läks neil nägu naerule,” hindab Paulus lugude õnnestunud valikut.
Saarlased saavad kõike seda ise kuulda ja näha 22. novembri õhtul kell seitse GO spaas, kui Paulus ja Sooäär oma uut plaati ka siinmail presenteerivad.

Üle Eesti ja rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud kitarrivirtuoos ise ennast millegipärast tippartistiks ei pea. “Mis mina nüüd enam. Ma olen rohkem õpetaja. See töö mulle istub,” jääb Põllu Tiit endast rääkides napisõnaliseks.

Ometi on ta võitnud üksjagu autasusid ja preemiaid. Kõik tänu- ja aukirjad ning muu atribuutika on koha leidnud elutoa muusikanurgas – või kuidas peremees ise seda väljapanekut nimetab, ei teagi. Igatahes annab see Tiit Pauluse loomingulistest võitudest kujuka pildi.

“Möödunud aastal anti mulle kultuurkapitali stipendium. Mind on ka Eesti Raadio aasta muusikuks valitud. See oli juba 1984, just vahetult enne Saaremaale kolimist. Hendrik Krummi preemia olen ka saanud. … Jah, tähele on pandud. See teeb muidugi head meelt,” tõdeb ammugi saarlaseks saanud muusik ja pedagoog.

Kehila küla Põllu talu võttis kohe omaks

Tallinnast tahtis Tiit ilmtingimata saarele. Esimene n-ö vahepeatus oli Muhus.
“Seal olid juba kaubad ühe vana majalobudiku ostmiseks peaaegu koos, kui nägin Õhtulehes kuulutust, et Saaremaal mere ääres müüa talu.

Mõtlesin, et enne kui Muhus käsiraha ära maksan, vaatan Saaremaa maja üle. Nii kui siia jõudsin, siis tundsin, et see koht võttis mind kohe omaks – nüüd on kõik, siia ma jään,” pajatab maameheks saanud linlane.

Sellest ei ole midagi, et tihti eksivad Põllu talu õue kutsumata külalised – metssead ja teisedki metsaelukad, kes ei oskagi lahkuda pahandust tegemata. Neljajalgsetele lisaks on Põllu talu peremehe elumaja hakanud meeldima tiivulistelegi. Rähnipoiste peletamiseks lasi Tiit valmistada metallist kullid ja sättis need maja otsaseinale üles.

“Olen mõelnud, et kui võtaksin ise meisli ja haamri ning püüaksin seina sisse auku taguda, läheks vist tükk aega ja võib-olla saaksin käegi verele, aga rähnil käib see kähku. Paar korralikku obakat ja suur mulk seina sees. Temaga on jah igavene häda.

Ma jäin Maalehte uskuma. Seal soovitati rähnide peletamiseks maja külge kinnitada kunstkulle. Lasingi plekksepal kulli välja lõigata. Panin selle siis maja otsa tuule kätte kõikuma, aga kasu pole sellest tühjagi. Rähni see ei huvita. Tema paneb sellesama “kulli” kõrvalt augu sisse,” pole peremees ajakirjanduses avaldatud soovitusega rahul.

Metsaelukate visiitides ei näe Põllu Tiit teisalt midagi imelikku. “Tegelikult oleme ju metsarahvas. Mets on meid kogu aeg kaitsnud. Metsas liikudes tulevad tõesti head mõtted. Iga ju mul ka selline, et võtan suusakepid kätte ja koera seltsi ning lähme metsa rügama. Nii mõnigi hea mõte on niimoodi metsa all kõndides tulnud.

Tänapäeva elu on ju meeletu virr-varr. Et sellele kõigele vastu pidada, siis parima ravi annab loodus ise. Teine asi on apteek. Loodus on ikka õigem. Tunnike või paar metsas liikuda, see annab tõelise naudingu,” mõtiskleb ammugi loodusemeheks saanud Tiit Paulus.

Neljakümnene Tiit ja kaheksakümnene Villem klappisid suurepäraselt

Nagu juba mainitud, osutus Põllu Tiidu naabrimeheks Kehilas elu ja inimesi näinud vana meremees Otsa talu Villem ehk ristinimega Villem Õunpuu.

“Kui ma 1985. aastal siia elama tulin, siis oligi ta siinpool külaotsas ainus elanik. Kõksti oligi ta kohe ka siin. Saime tuttavaks. Villem oli üks tore külataat. Tollal oli ta 80 ja mina 40. Eks tal oli siin üksinda igav ka. Ja nii veetiski põhilise aja minu juures. Tema jutud ja laulud salvestasin ma vana kassettmagnetofoniga. Viis-kuus aastat tagasi tegin CD-plaadi, salvestades Villemi lood ja laulud kassettidelt plaadile ümber. Valisin välja tema kõige paremad laulud ja jutud. Seda plaati olen ma sõpradele lihtsalt kinkinud.

Viimase CD peale, kus me Jaak Sooäärega peaesinejaiks oleme, valisin Villemi kaks muhedat pala, algusesse ja lõppu. Olen igati oma loometegevuses püüdnud Saaremaad eksponeerida. Muide, mulgid, kihnlased ja setud oskavad ennast väga oskuslikult esitleda. Neil on rahvusringhäälingus isegi omakeelsed uudised. Miks saarlased midagi sarnast ei tee?

Sünnilt ma küll saarlane pole, aga võtsin ette ja mõtlesin, et teen niipalju, kui jaksan. Nii sattuski selle plaadi peale ühe ütlemata toreda taadi laul ja jutt.
Ma ei mäleta, et Villemil oleks kunagi paha tuju olnud, et ta oleks kellegi kohta midagi halvasti öelnud. Vigurjutud ja laulud olid tal alati varrukast võtta.
Tänapäeval sellist inimest ei kohta. Praegu võib kõikjal ainult kirumist kuulda – küll see on paha ja teine on paha ning raha on vähe ja mida kõike veel,” meenutab Tiit Paulus nüüdseks Linnuteele kolinud Otsa Villemit.
Oma naabrimehe laule on kitarrilgi saatnud.

Kahjuks olnud Villemil kõva kuulmine ja kui palju ta neid helisid kuulis, seda muusik ei teagi. Muuseas, sellist omanäolist duetti saab kuulda ka uuelt plaadilt. Viimane plaadilugu kõlabki Kehila dueti esituses.

“See on küllaltki humoristlik, kes nüüd sellest naljast aru saab,” meelitab Tiit Paulus huvilisi esitlusele ja plaati endalegi soetama.
Tõele au andes võtnud vana Villem ka lauluõli, et esitatu paremini kõlaks. Kaugetel merereisidel oli skorbuut teinud Villemi suus puhta töö. Tal polevat ühtegi hammast suhu jäänud.

“Mina ei näinud teda kunagi söömas. Aga kõik, mis oli vedel ja pähe hakkas, läks tal alla. Väärikust ta aga ei kaotanud. Villem oli sitke Saaremaa mees!” kiidab Tiit oma kunagist naabrit.

Igal nädalavahetusel jätab Tiit Paulus kaasaga hüvasti ja põrutab Kuressaarde, et muusikakoolis oma õpilastele tarkust ja oskusi jagada.

“Igal pühapäeval kell 14 kogunevad muusikahuvilised Kuressaare muusikakooli klassi nr 1. Paari tunni pärast saab see juba uue nime – Pauluse pühapäevakool…” on lugeda Tiit Pauluse kodulehelt. See on aga hoopis teine teema ja vääriks omaette lugu.

Print Friendly, PDF & Email