Kas bussijuht on teenindaja? (21)

Kas bussijuht on teenindaja?

 

Olete mõelnud, kes on teenindaja? Minu arvates on teenindaja mistahes ametnik või teenuse pakkuja, kes otseselt suhtleb kliendiga, siin ei saa tuua selgepiirilist nimekirja, ja pole vajadustki. Selles loos võtan vaatluse alla üht liiki teenindaja, nimelt bussijuhi.

Seda lugu ajendas mind kirjutama haridusminister Tõnis Lukase pöördumine, mille avaldasime ka Oma Saares 7. novembril. Kujutage ette, bussijuht ajas bussist välja üheksa-aastase kooli mineva lapse sellepärast, et laps oli oma sõidukaardi maha unustanud ja tal polnud piletiraha.
Vaatamata sellele, et laps sõitis selle bussiga kooli iga päev ja bussijuhtki ei töötanud ilmselt esimest päeva.

Kas D-kategooria juhiluba teebki mehest bussijuhi

Mis tõugu rahvas see siis on, keda bussirooli lubatakse? Meenutan korraks oma noorpõlveaegseid elamusi bussisõitudelt. Tõsi, minul tuli bussi kasutada mandrile kooli sõitmiseks, aga paralleelid aastakümnete taguse ajaga on olemas.

Töörahva riik tegi teenindajatest ikka väga suured isandad. Oli siis tegemist taksojuhi, poemüüja, kelneri või bussijuhiga.
Palju tehnikahuvilisi saarlasi õppis ametit Tihemetsa tehnikumis, kooli ja kodu vahet sõites tuli tihti taluda ülbete bussijuhtide käitumist. Mõned lausa nautisid reisijate peal oma komplekside väljaelamist. Aga see oli tol ajal.

Alged peituvad juba eelmises sajandis

Meenub, kuidas bussijuht talvel lasi õpilastel väljas pool tundi külmetada, enne kui bussiuksed lahti tegi. Pärast keskööd jõudis Tartust Saaremaale sõitev buss Kilingi-Nõmme, väljujaid tavaliselt ei olnud, sest bussis olid peamiselt saarelt pärit tudengid.

Kolm Saaremaa poissi olid Kilingi-Nõmme peatusse jõudmiseks pimedas ja külmas öös 7 kilomeetrit maha marssinud. Külma oli 10 kraadi ümber ja buss, mis oli paarkümmend minutit enne väljumisaega kohale jõudnud, seisis peatuses pool tundi töötava mootori ja kinniste ustega. Ukse lõpuks avanud, teatas juht, et peale saab ainult üks poiss, rohkem kohti polevat.

Vee võttis silma, kuidas me pidime end alandama, et võisime lõpuks siiski kolmekesi oma kottide otsas konutades kodu poole sõitma. “Ainult täispileti eest!” käratas bussijuht, vilistades õpilassoodustuse peale. Piletit ta loomulikult ei andnud.

Külmetagu, kelle asi!

Teisel korral palusime kodust kooli sõites kilomeetrite pikkusest matkast pääsemise lootuses öösel kell 3, et bussijuht teeks tehnikumi juures peatuse. Olime valmis oma napist koolipoisi taskurahast talle peatumise eest isegi maksma, sest kotid olid kodust kaasavõetud toidumoonast rasked. Bussijuht ei vaevunud meile isegi vastama.

Arutasime omavahel, et küll ta kinni peab, mis seal siis ikka. Uskuge või mitte, aga ta ei peatunud kooli juures, vaid viis meid 20 km edasi Mõisakülasse, kus me hommikul kell 4 oma kompsud maha laadisime.

Ooteruum oli lukus, varju minna polnud kuhugi, sooja saime ringi kepsutades, esimene tagasisõiduvõimalus oli kell 7. Mure oli kodust kaasavõetud mahlapurkide pärast, et need lõhki ei külmuks. Ometi olime vaid 16-aastased poisiklutid, kes tahtsid kooli minna. Kell pool üheksa algasid tunnid.

Taolisi asju juhtus üsna sageli ja möödus kolm aastat, enne kui Saaremaalt pärit õpilaste häält kuulda võeti ja sellele liinile tehnikumi juures peatus tehti.

Hoolivust peaks kõikjal rohkem olema

Nüüd, kui me naudime taas juba pea 20 aastat iseseisvust, on olemas bussijuht, kes ajab bussist välja ranitsaga 9-aastase koolimineva lapse. Seda kuuldes tulid mulle meelde veel mõned lood, mis viimastel aegadel kuuldud. Haige vanur ei saanud arsti juurde, sest bussijuht pidas teda joodikuks.

Tööriietes meest ei lastud bussi, et koju sõita. Memm jäi sulguvate bussiuste vahele ja sattus kaasa lohisedes bussi tagumise ratta alla. Kooliliini sõitev buss läks minema sekundipealt täpsel kellaajal ja laps, kes ei jõudnud spordihoonest duši alt õigeks ajaks kohale, jäi maha. Vaatamata sellele, et teised lapsed tema eest palusid.

Olen ise väga väike bussikasutaja. Tublidest ja abivalmis bussijuhtidest olen tänulikelt inimestelt palju kuulnud. Aga tilk tõrva, teadagi, rikub ju kõik ära. Seetõttu palun lugejail minust mitte valesti aru saada, ma ei ole bussijuhtide vihkaja. Tean, et see on vastutusrikas ja raske amet, mis nõuab hakkama saamist igas olukorras.

Tegu pole vaid pelgalt roolikeeramisega. Loo algul kirjeldatud juhtum oli Virumaal, Saaremaal selliseid asju ei juhtu. Ometi pani see mind mõtlema. Pahatahtliku teenindajaga võime kokku sattuda ametiasutuses, haiglas, kauplustes või kus tahes. Me ei pea seda küll ootama, aga parem on, kui selleks valmis oleme.

Print Friendly, PDF & Email