Juhan Smuul jättis oma mütsi Betti Alveri sünnimajja

Juhan Smuuli maised rännakud on juba ammugi rännatud. Kirjaniku müts, mis Antarktikaski ära käinud, rändab aga edasi ja jõudis nüüd Muhu muuseumist Jõgevale Betti Alveri muuseumisse näitusele “Kirjanik, aga ikkagi inimene”, kus tutvustatakse erinevates kirjanike muuseumite kogudes hoitavaid tarbeesemeid.

Smuul sai 1957. aastal Kaliningradist enne ekspeditsioonilaevaga teele asumist kaasa varustuse, mille ta ülevaatamata vastu võttis ja alles hiljem märkas, et rõivad olid tema jaoks kohutavalt suured. Enne äralendu lõunapoolusele sai kirjanik aga siiski uue varustuse ja koos sellega ka koeranahkse mütsi, millest kirjutab ka “Jäises raamatus”.

Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru sõnul tekitavatki vastavatud näituse “Kirjanik, aga ikkagi inimene” külastajatele kõige suuremat huvi August Kitzbergi pesumasin ja Smuuli müts. “Mõnedki külastajad soovivad mütsi oma käega katsuda ja veidi olen nende palvel ka klaaskarbi kaant kergitanud. Pähepaneku soovi pole keegi avaldanud ja seda me mõistagi ka ei luba,” lausus Toomas Muru.

Muhu muuseumi juhataja Kadri Tüür kinkis Betti Alveri muuseumile ka Muhust pärit kirjaniku Raissa Kõvamehe mälestusteraamatu. Kadri Tüür mõtestas lahti ka kirjanike muuseumide kogude põhjal koostatud näituse mõtte. “Eksponeerimiseks on välja valitud esemed, mis ühel või teisel moel annavad ettekujutuse kirjanike loometingimustest.

“Loometingimused” on aga päris avar mõiste, mis hõlmab nii ainelisi kui vaimseid võimalusi ja piiranguid, ajastut, mil kirjanik tegutses, lähedaste ja mõttekaaslaste toetust või mõistmatust – lühidalt seda, millistes oludes või isegi olude kiuste nad pidid kirjutama.

Võiks ka küsida: mis jäi neil elus tegemata selle pärast, et nad kirjutasid? Mõnelgi kirjanikul jäi kirjutamise tõttu vähe aega pereliikmete või sõprade jaoks või vähe mahti majapidamise korrashoidmiseks. Harva on “kirjanik” olnud eesti kirjutajale peamine elukutse.

Rahvuseepose “Kalevipoeg” looja Kreutzwaldi esmaseks kohustuseks oli tema arstikutse. Koidulal tuli alluda tolleaegse naise peamisele kohustusele – olla koduperenaine ja osata teha peent käsitööd.

Juhan Liiv on kirjanik, kes eesti kirjandusele on andnud mõõtmatult palju, kuid kellest ei ole järele jäänud mitte ühtki isiklikku eset,” märkis Kadri Tüür.
Näitus “Kirjanik, aga ikkagi inimene” on rändnäitus, mida võib edaspidi vaadata ka teistes muuseumites. Nii jõuavad ka Muhu muuseumisse Betti Alveri tindipott, Jakob Liivi kirjapress, Oskar Lutsu kell (jäi seisma varahommikul kell kolm, kui kirjanik suri) või Eduard Vilde sokid.

Legendi järgi olevat kord Vilde ise Taanis olles ükskord välja läinud, üks sokk ühte, teine teist värvi.

Sellest juhtumist saanudki ta inspiratsiooni “Pisuhänna” peategelase Piibelehe sokkide kirjeldamiseks.

Jaan Lukas

Print Friendly, PDF & Email