Tänane päev möödanikus

Täna kaheksakümmend viis aastat tagasi, 1923. aasta 8. novembril, algas Müncheni õllekeldris Bürgerbräukeller sündmus, mis on ajalukku läinud nn õllekeldriputši nime all. Tegemist oli Saksa natsionaalsotsialistide esimese väljaastumisega eesotsas nende karismaatilise liidri Adolf Hitleriga (1889–1945).

Nimelt toimus õllekeldri suures ruumis (kõnealune hoone lammutati 1979. aastal) Baierimaa opositsiooni liidrite tavapärane töökoosolek. Kogunemise ajal hüppas aga Hitler kõigile ootamatult, püstol käes, tribüünile ja karjus, et Saksamaal on aset leidnud rahvuslik revolutsioon, mille käigus on tema haaranud võimu, ning et Saksa armee (Reichswehr) uueks juhiks on määratud kindral Erich Ludendorff (1865–1937).

Natside liider ilmselt lootis, et õllesaali kogunenud opositsioonierakondade juhid tema ettevõtmist toetavad. Need aga, vastupidi, tormasid õllesaalist kabuhirmus välja ja teatasid juhtunust politseile.

Veidi hiljem korraldasid natsid Hitleri ja Ludendorffi juhtimisel marsi Müncheni kesklinna, mille politsei kiiresti laiali ajas. (Vahemärkusena olgu öeldud, et siin polnud Saksa rahva tulevane Führer kuigivõrd originaalne, ta matkis täielikult itaallase Benito Mussolini (1883–1945) nn marssi Rooma, mis oli toimunud 1922. aasta oktoobris.)

Münchenis 1923. aasta novembris toimunud kokkupõrgetes said surma 14 demonstranti ja kolm politseinikku. Hitleril õnnestus tekkinud segaduses esialgu küll kaduda, kuid peagi ta leiti ja anti riigireetmises süüdistatuna kohtu alla. Karistuseks määrati talle viieaastane vangistus. Ent tänu amnestiale oli natside liider juba 1924. aasta lõpus taas vaba mees vabal maal.

Umbes üheksa kuu pikkuse vangipõlve ajal kirjutas Hitler – õigemini dikteeris kongikaaslasele Rudolf Hessile (1894–1987) – oma ainukese raamatu “Mein Kampf” (“Minu võitlus”).

Selles raamatus teeb ta huvitava järelduse – demokraatia tingimustes ei tohi võimule tulla vägivaldse riigipöörde teel. Võimu haaramiseks tuleb kasutada demokraatia poolt pakutud võimalust – valimisi. Tuleb meelitada rumalat rahvast, lolle valijaid ja võim kukubki sulle sülle. Just seda metoodikat kasutas Adolf Hitler 1932. ja 1933. aastal ning väga edukalt.

Seitsekümmend aastat tagasi, 1938. aasta 9. ja 10. novembril, s.o ajal, mil natsid olid juba võimutüüri juures, toimus Hitleri üleskutsel ja korraldusel Saksamaal sündmus, mis sai nimeks Kristalliöö (Kristallnacht). Selle ajendiks sai Saksa diplomaadi Ernst von Rathi mõrvamine Pariisis.

Atentaadi korraldajaks oli juudisoost noormees Herschel Grynszpan (1921 – arvatavasti 1942), kes lootis nii natsidele kätte maksta oma Saksamaal elavate vanemate represseerimise eest.

See vägivallaakt andis aga natsidele ajendi korraldada juutide vastu pogromme – rünnati juutide kinnisvara, purustati kaupluste vitriinaknaid (siit ka sündmuse nimetus – Kristalliöö –, sest tänavatel oli rohkesti klaasikilde), rünnati sünagooge jne. Ühe öö jooksul tapeti umbes 90 inimest. Pärast seda piirati aga juutide õigusi veelgi – riigist lahkuda lubati vaid väga rikastel juutidel ja sedagi vaid juhul, kui nad kogu oma varanduse riigile loovutasid.

Ja lõpetuseks veel ühest väga olulisest sündmusest, tänu millele kaks eelpool mainitud koledat ettevõtmist üldse teoks said. Nimelt möödub eeloleval nädalal üheksakümmend aastat päevast, see oli 1918. aasta 11. novembril, mil lõppes I maailmasõda. Tõsi, tookord nimetati seda Suureks sõjaks (pr k La Grande guerre; ingl k The Great War).

I maailmasõda (algas 1914) on peetud XX sajandi ajaloo kujundajaks, kõigi sõdade mõõdupuuks ja metafooriks. Ja õigustatult. Selle sündmuse olulisust on mõistetud alles hiljem.

Just see sõda tõi Saksamaal võimule Hitleri, tekitas revolutsiooni Venemaal, mille tagajärjel tekkis julm, enam kui 70 aastat võimul püsinud kommunistlik diktatuur. Just see sõda tekitas totra kunstliku moodustise – Jugoslaavia riigi –, mille lagunemise tagajärgi me veel praegu üle elame (Põhja-Balkani konfliktid). Just see sõda likvideeris Osmanite impeeriumi, mille tagajärjel teravnesid Lähis-Idas araablaste ja juutide suhted, tekkisid vastuolud, mis viisid tänapäeva Iraagi sõjani. Jne, jne. Loetelu oleks pikk…

Print Friendly, PDF & Email