Milleks mehele laps? (7)

Milleks mehele laps?

 

Kunagiste klassikaaslastega kohtudes läheb jutt mõistagi ka sellele, kel abielusõrmus sõrmes, kes mis koolid lõpetanud ja mis tööga tegeleb. Eks igaühel ole oma lugu rääkida ja hea meel on tõdeda, et me elud ei olegi kõik seda rada läinud, mida oodatakse või mida ühiskond ette kirjutanud.

Eelpoolnimetatud teemadest aga isegi huvipakkuvam, mõnes mõttes olulisem või mõningast ebameeldivust tekitavam on küsimus, kas ja kui palju lapsi kellelgi on.

Naise puhul eeldatakse, et tal on laps

Viimatisel kohtumisel panin nii mõndagi tähele. Esiteks muidugi seda, et üle kolmekümnestel naistel eeldati olevat laps või paar. See olevat sama loomulik asi kui see, et igal hommikul tõuseb päike – laps on osa naisest, tema identiteedist ja millest kõigest veel, siinkohal ei hakka kõike kirjeldama. Olgugi et osal klassikaaslastest pole veel õpingute või karjääri tegemise kõrvalt olnud aega peret luua, oli ometigi õhus väikest pinget nende pea kohal.

Kusjuures see oli kummaline, et tegelikult n-ö õigel poolel olijad suhtusid sellesse vägagi mõistvalt ja tolerantselt, mõnes mõttes isegi kadestavalt, aga miski meie sees tekitas küsimusi. Siis ma ei saanud sellest veel aru, aga tagantjärele mõtlen, et see on mingi ühiskonna ootus või surve, mis on meie pähe programmeeritud, kuidas on õige elada. See pinge oligi siis õhus, kuigi ei midagi isiklikku.

Ootused naiste ja meeste suhtes on erinevad. Keegi ei küsi, miks naistel peab laps või lapsed olema? Ega vastust keegi otsigi, seda teatakse. Aga milleks mehele laps? See küsimus tekkis mul mõned päevad tagasi, kui mõtlesin sellele, mida ühiskond ootab meestelt, milline oli pere loomise tähtsus minevikus ja milline on tänapäevase meedia ajupesu tingimustes.

Üks mu hea sõber küsis nimetatud kokkutulekul klassivendadelt naljatlemisi, et mis sina, mees, oled Eesti iibe tõstmiseks teinud? See oli küll lihtsalt küsimuse ülesehitus, ei midagi halba. Aga paar nädalat tagasi, kui meie perre oli sündinud teine laps ja nii mõnigi õnnitlejatest ütles, et sa oled õige mees, kes püüab Eesti iivet positiivsena hoida, siis mõtlesin, et ega klassivendki küsinud laste olemasolu kohta omaenda sõnadega.

Peaasi, et iive tõuseks

Kuskilt pagana kohast on tekkinud lapse muretsemise põhjenduseks see, et Eesti iive oleks positiivne. Seda suhtumist kultiveerib nii meedia kui ka konservatiivsed poliitikud. Et see on eesti meeste kodanikukohus, et lapsi oleks palju.

See ootus või eeldus on silmakirjalik selle tõttu, et mehelt ei nõuta midagi muud enamat kui laste sigitamist. Pere loomise ja kooshoidmise kohustust justkui ei ole, kollane ajakirjandus tõstab poodiumile üha enam neid, kel on mitu naist või külad (sh meie pealinn) lapsi täis. Vaat siis on mees oma kodaniku- ja elukohustuse täitnud.

Leibkond või perekond

Agraarühiskonnas talude ajal oli laste arv otseses seoses ellujäämisega. Pered olid suured, koos elas kolm-neli põlvkonda. Siis ei olnud lastetoetusi ega pensione, siis ei olnud riigi sekkumist ei piirangute ega präänikutega.

Kaasajal sekkub riik perede ellu oma sotsiaaltoetustega, mille üks suurim järelmõju on see, et pered on järjest väiksemaks jäänud. Seadusandluse sõnastuses on isegi mõiste leibkond tähtsam kui perekond. Ja loomulikult eeldavad riigiisad ja konservatiivsed inimesed, et kui riik raha annab, siis peab lapsi vastu saama. Unustades, et kõige õigem oleks poliitika ja ellusuhtumine, mis hoiaks pered koos, siis ei oleks ka riigi kulutused sotsiaalsfäärile nii suured.

Eks mõnigi teadlane vaidleks mulle vastu, et see kõik ei ole ju nii mustvalge, tunnistan seda ka ise, aga selge on see, et riigi senise poliitika jätkudes rahvaarv nii kergelt ei kasva. Tuleks leida mingi täiesti uus suund, võib-olla on see ka juba välja mõeldud, aga valjusti ei taheta rääkida.

Lapsi ei sigitata statistika pärast

Niikaua kui riik ja ühiskond suhtuvad noortesse kui iibe tõstmise masinatesse, on tulemus vastupidine. Vastasin neile õnnitlejatele, kes mu kodanikukohuse täitmist kiitsid, et ega ma selle pärast kaasaga peret loonud ja lapsi muretsenud, et Eesti iive positiivses suunas liiguks.

Mu põhjendused on hoopis midagi muud, kui tahavad statistikanumbreid tagaajavad poliitikud ja majandusteadlased. Minul on täiesti kama, kui palju on lapsi mu endistel klassikaaslastel või naabritel, ja ma ei mõista neid hukka, kui nad ei täida ühiskonna poolt silmakirjalikult eesmärgiks seatud kodanikukohust.

Silmakirjalikult seepärast, et nõutakse lapsi, aga nende kasvatamise juurest hiilitakse eemale. Vahel meedias iibegraafikuid näitavate poliitikute kortsus kulme vaadates tekib küsimus, kas neil endal on lapsi. Ja kas nemad mõtlevad vahel sellele, miks nad ise otsustasid kunagi lapsi soetada? Ega mitte üksnes seepärast, et naine tahtis ja ühiskond nõudis?

Minu lapsed ei ole sündinud selleks, et ma saaksin kellelegi midagi näidata. Lastega on lihtsalt lahe, peale selle, et sul on keegi, kellele midagi õpetada. Samas õpin ka ise iga päev midagi juurde.

Eks neid põhjuseid ole palju, ei hakka neid siin üles tähendama. Enamik neist on trafaretsed ja läbi nämmutatud, aga kindlasti leiaks ka midagi originaalset. Kuid ühe lausega öeldes: lihtsalt tunne on selline. Ja tihti loen oma küsimusele vastuse ära laste silmist.

Print Friendly, PDF & Email