Issile kalli ja musimops

Issile kalli ja musimops

 

Homme on isadepäev. Päev, mille tähendust paljud ei oskagi mõista, sest katkiste peresuhetega ühiskonnas, kus abielu tähendab tihtilugu samasugust tehingut kui autoliisingu lepingu sõlmimine, ei peeta vanu väärtusi pahatihti enam oluliseks.

Emad teevad meie ühiskonnas karjääri, isad ka, kui nad muidugi on meie naistekeskses ühiskonnas suutnud koolihariduse kätte saada. Sest tüdrukud on meil ju tublimad, kuulekamad, mõistlikumad. Sestap ongi tublid isad päris suur defitsiit, sest on tore, kui naine on võimeline end väljaspool kodu realiseerima, kuid mees lihtsalt peab seda tegema, omaenda eksistentsi huvides.

Kuigi võin kätt südamele pannes öelda, et minu lastel on isaga väga vedanud, painab mind igal aastal enne isadepäeva paar mälestuskildu. Oma isast, keda ma suurt ei mäleta. Võisin olla umbes 5-aastane, kui isa mind linnaparki jalutama viis. See oli nii suur asi, et suurest ärevusest mäletan vaid seda, et isa käest kinni hoides tundsin, et tal oli väike sõrm teistest tunduvalt lühem.

Teine kild pärineb ajast, mil suri minu vanaema, isaema. Kui istusime pärast kalmistult tulekut peielauda vanaema kodus, tahtis isa minuga rääkida. Mina aga ei tahtnud, ma ei tea isegi, miks.

Kolmas teadlik kohtumine isaga oli tema matustel. See mees, kes seal kirstus oli… Seda meest ma ei tundnud. Aga et olen oma isa ainus laps, siis tulid kõik mulle kaastunnet avaldama.

Mulle? Milleks?, imestasin. Kui küsiti, kas tahan surnuaial isale rätiku näo peale panna, oleksin tahtnud ära joosta. Ütlesin ei.

Sellepärast ma tahangi, et kõik lapsed saaksid homme teha oma isale kalli, anda musimops ning mürada kas tooli peal või laua all. Uskuge mind, lastel on selleks õigus ning isadel ka.

Print Friendly, PDF & Email