Abrukal on hing sees

Möödunud reedel kiskus jälle tormiks ja nii tuli Abrukast linna käima tulnutel Saaremaa suurlinnas Kuressaares endale öömaja hankida. Kuna Abruka rahvas on ettenägelikud inimesed ja mis peamine, kogemustega, siis sellised taevataadi üllatused nagu torm neid rajalt maha ei võta ja verest välja ei löö.

Loomulikult on igal Abruka elanikul Kuressaares tagala kindlustatud ja kuuse all ega pargipingil keegi ööd veetma ei pea. Teisest küljest ei või iial teada, mis millekski hea on või kust tulu tõuseb.

Ei ole siin saarel üksi keegi, ka sügisel mitte

Igatahes ei jookse taevataadilt kingitusena sülle sadanud vaba aeg niisama külgimööda maha kellelgi. Pühapäeval, kui linnatolmu jalgelt pühkisin, oli ilm päikeseline ja tuul mõistlik. Oli hingedepäev. Linnast tulles on aeg õhtune ja päevavalgus libiseb märkamatult käest. Seni kuni linnast tuleku järgsete kohustuslike toimingutega ühele poole sain, oli väljas päris pimedaks läinud.

Kalmistu aga mul kohe kodu juures, pelgalt 150 m. Sinna jõudes ootas mind ees südantliigutav vaatepilt. Õhtupimedusse mattunud Abruka kalmistul võbelesid kümned kalmuküünlad. Tahtmatult hakkasid mõtted omi radu pidi rändama. Meenus meie oma kirjamehe Jüri Tuuliku öeldu: “Sügisel jääb Abrukal kõik vaikseks ja vagaks ja nii, et kui siis vares üle kartulapõllu lendab, siis on see suur ning märkimisväärne sündmus.”

Päeval saarel ringi liikudes võiks sellega võib-olla et nõustudagi. Aga hingedepäeva õhtul Abruka kalmistul seistes sain aru, et ei ole siin saarel üksi keegi, ka sügisel mitte. Ei need, kes siinpool, ega need, kes sealpool kalmistu väravaid.

Seni kuni hingedepäeval või jõuluõhtul või mõnel muul puhul põlevad Abruka kalmistul küünlad lähedaste mälestuseks, on saarel ka elu. Mis sest, et on sügis või talv ja suvine suur-elu on selleks korraks möödas. Abrukal on hing sees.

Abruka oma mehe kirjutatud räimeraamatust

Kui juba Tuuliku Jürist juttu tegin, siis ei saa kuidagi mööda sellisest meeldivast tõdemusest, et raamaturiiulil tuleb ruumi teha Jüri uue, räimeraamatu tarvis. Öeldakse, et juhuseid ilmas ei ole. Kes teab, ehk on tõsigi. Sügise hakul käisid Abruka mehed üle hulga aja räimel ja mitte niisama tuult tallamas. Saagi suurust sai tonnides mõõdetud.

Meeldiv oli tõdeda, et võrguräim on Abrukal tagasi. Nüüd on siis olemas ka meie oma mehe kirjutatud räimeraamat. Raamat, mille kaante vahelt leiab mõnusat lugemist jõudehetkedeks, ja mitte ainult. Kui lugemisest isu täis ja vaja keha kinnitada, siis võid samast raamatust endale ka sobiva räimekala valmistamise retsepti välja valida.

Kusjuures Abruka elanikud on eelistatud olukorras – retseptid on ikkagi meie oma mehe kogutud ja kirja pandud, nii et maitsega ei tohiks ka viltu minna. Meretaguste meeste rafineeritud maitse, millega rammusa võrguräime puhul on raske mööda panna.

Sel ajal, kui kalamehed merel ja kirjamehed maal tööd rabavad, ei hoita mujalgi käsi rüpes. Meie raamatukogu-infopunkti juhataja Helle Kesküla on aasta läbi palehigis tööd rüganud ja oma töötulemuste põhjal nimetatud Saare maakonna parimaks raamatukoguhoidjaks.

See saavutus on seda imetlustväärivam põhjusel, et lugejaid on Abrukal just niipalju, kui on. Ega siia naaberkülast või lähedal asuvalt saarel keegi naljalt raamatuid laenutama tule. Samas võimaldab aga vaba aeg tegeleda ka teiste saare jaoks oluliste probleemidega. Tore, et tööandja on ka seda osanud hinnata.

Pühapäeval tähistatakse Eestimaal isadepäeva, nii ka Abrukas. Ja ega seda isadepäeva saagi suurelt tähistada. Esmaspäeval, 10. novembril on mardipäev. Kui nüüd mõni isa oma peolt kojutulekuga hiljapeale jääb, võidakse tedagi eksikombel mardiks arvata…

Seda, kas mardisante ka Abrukal ringi liikumas nähti, saame rääkida nädala pärast. Aga martide teed ja rajad on teadmata ja ega siis mardid üksi Abrukas ringi liigu. Nii et vaadake oma tagavarad üle, et mardid ei peaks teie uksele koputades pettuma. Mine tea, ehk on paras aeg endalgi mardiriided välja vaadata, laulud-salmid meelde tuletada ja kott üle õla visata.

Print Friendly, PDF & Email