Aasta isa: lapsed ongi mu nõrkus (3)

Aasta isa: lapsed ongi mu nõrkus

KENA PERE: isa Andres, ema Piret, poeg Indrek ja tütred Kadri (vasakul) ja Mari.

Andres Sarjas tunnistab, et on vägagi põhimõttekindel isa ja ses suhtes veidi n-ö vana kooli mees. Kuid siiski ei ole ta suutnud lastele milleski ära öelda. Vähe sellest, et omaenda kolm last on koos abikaasa Piretiga üles kasvatatud, isaduse teemaga puutub ta kokku oma igapäevatöös. Olgu see siis uroloogiametis või kirurgina lastega suheldes, kellest nii mõnigi teda hiljem onu Sarjaseks nimetanud on.

“Ema ei ole raske olla,” naerab Andres Sarjas ajakirjaniku tobeda küsimuse peale, kuidas emarolli täitmine tundus. Tegelikult oli ta hetk tagasi rääkinud sellest, kuidas siis, kui Kadri, Mari ja Indreku ema Piret pidi vahel sõitma pikemaks ajaks mandrile tööle või kooli, langesid ka emakohustused isa Andrese õlgadele. Lapsed muidugi teadsid kohe vajalikke nõkse ja koostasid isale menüü, et mida neil päevadel süüakse. “Ja mina siis muudkui küpsetasin,” sõnab aasta isa muiates.

Koostegemise rõõm

“Selline koostegemise rõõm, see on meil kogu aeg olnud,” kinnitab Andres Sarjas, lisades, et ka tema isa leidis oma laste jaoks palju aega. Ning see on oluline, et pere hingaks ühes rütmis ja vanemad oleksid laste jaoks alati olemas.

Kui Andres Sarjase käest küsida, et milline isa ta enda arvates on, ütleb ta pärast veidikest mõtlemist, et põhimõttekindel on ta küll. Reeglid on selles peres paigas olnud. Lapsed on alati teadnud, miks nad ühte või teist asja teevad. Mille nimel pingutavad ja mille poole püüdlevad.

“Probleem on minul olnud kogu aeg sellega, et kui lapsed midagi küsisid, siis mina nagu oleks lubanud, aga ema ei oleks lubanud. Siis pidime omavahel arutama,” mõtiskleb Andres Sarjas, kuid tunnistab, et nüüd ei suudaks ta vist küll enam lastele midagi keelata.

Reeglite koha pealt toob ema Piret näite, et need kehtivad vastastikku. Kui lapsed pidid vanematele teada andma, millal keegi koju jõuab, siis sama kehtis ka vastupidi.

Rääkimine pole probleem

Andres Sarjas ütleb, et tal ei ole lastega kunagi probleeme olnud. Ei ole pidanud kontrollima, kas koolitükid on tehtud või muretsema, et keegi kuskil pättust teeks. Ühise keele on ta leidnud alati. Nende peres rääkimisel tabusid ei ole.

“Kui lapsel on mure, siis peab ta ju saama oma vanematega rääkida,” on Andres Sarjas veendunud. Vähe sellest, et oma lapsed saavad talle kõigest rääkida, isa Andres kuulab meelsasti ära ka nende sõpru ja annab neile nõu – kui on näiteks mingi meditsiiniline probleem. Ema Piret meenutab, kuidas nii mõnigi kord on abikaasa istunud poistega köögilaua taga maailma- ja muid probleeme arutades. “Tuligi välja, et noored ei julge ega oskagi kuhugi pöörduda ja ega nad söanda ka kodus rääkida. Neil ei olegi kellegagi rääkida,” ütleb Piret Sarjas.

“Siis peab seal peres midagi viltu olema, ükskõik kas siis ema või isa või laste vahelistes suhetes,” arvab ka Andres Sarjas.

Onu Sarjas on arst

Lastega pole Andres Sarjasel oma sõnul kunagi probleeme olnud ka arsti tööd tehes.
“Vastuvõtutoas olen vajadusel suutnud lapsed maha rahustada. Nad on mind usaldanud. Mul ei ole olnud probleeme ühegi lapsega ka statsionaaris,” räägib Kuressaare haiglas töötav Sarjas.

“Aga sa annad ju lastele kommi ka,” lisab Piret Sarjas. “No siis, kui laps võib kommi süüa, siis ikka annan,” tunnistab Andres Sarjas. “Mõni laps on pärast öelnud, et onu Sarjas on arst,” naerab mehe jutu peale samuti haiglas töötav Piret Sarjas.

Teinekord on juhtunud ka nii, et kui perekond Sarjas kellelegi külla läheb, on mõni pererahva noorematest pärinud, et ema, miks see arst meile tuli, meile pidid ju külalised tulema…

Andres Sarjas tunnistab, et arstiks õppimise tee alguses tahtis ta tegelikult saada lastekirurgiks, kuid otsustas siis ümber peamiselt ühel põhjusel.
“Ma ei suutnud vaadata haigeid lapsi. Olen kuidagi õrna hingega ja elan neile kaasa. Tõenäoliselt oleksin ma väga kiiresti läbi põlenud. Muutsin selle otsuse hakata lastekirurgiks ise ära,” on mees aus.

Ükski Sarjase pere lastest ei ole siiski otseselt isa jälgedes läinud. Andres Sarjas ise arvab muigamisi põhjuseks selle, et nad on näinud oma isa tööd kõrvalt. Naljaga pooleks öeldes, et isa on harva kodus ja kui on, siis ka magab. “Nad on ka öelnud, et isa, aitab küll, ehk vähendaksid juba oma töökoormust,” lausub isa Andres.

Lapse peaks võtma koos naisega

Perekonna teemal rääkides ütleb Andres Sarjas, et ta ei suuda olla nõus ühe asjaga. Kui inimesed elavad vabaabielus ning lapsel on isa perekonnanimi, emal aga teine nimi. “Kui sa lapse oma nimele võtad, võta siis naine ka oma nimele,” ütleb Andres Sarjas välja oma arvamuse.

Kui mõni naine on otsustanud, et ta tahab oma last kasvatada ilma isata, siis sellega võib ta veel kuidagi nõustuda. Aga seda ka juhul, kui neid lapsi on üks, mitte nii, et üksikemal jookseb neid ümber kolm-neli tükki.

Abikaasa Piret Sarjas täiendab kõrvalt, et Andres on ikka sellise perekonnamudeli austaja, et kõigepealt abiellumine, siis sünnivad lapsed, kes on peresse oodatud. Ema-isa peaksid lapsi koos ootama. “Nad jäävad ju muidu kõigest ilusast ilma…” nõustub Andres Sarjas abikaasaga.

Sarjase peres pole keegi millestki ilma jäänud, ega muidu oleks Andres Sarjast aasta isaks valitud. Pika jutuajamise lõpetuseks ütleb aasta isa mõtlikult: “Tegelikult vist lapsed ongi mu nõrkus.”


Lapsed: isa on meile suurim eeskuju

Andres Sarjase lapsed Kadri, Mari ja Indrek arvavad, et neil on maailma parim isa, kellel on nende jaoks alati aega. Oma Saare palvel kirjutasid nad, millisena aasta isa oma laste pilgu läbi paistab.

Meie isa iseloomustavad rahulikkus, ülim heatahtlikkus ning kuldsed käed. Ta on alati öelnud, et tähtsaimaks tööks siin ilmas on kasvatada üles tublid lapsed ning olla hooliv abikaasa oma naisele – seda rada on ta ka käinud.

Isa ootab alati

Isal on meie jaoks alati aega. Ta on nõus poole ööni ärkvel püsima, kui me viimase praamiga Saaremaale tuleme, hoolimata sellest, et on ise just öövalvest tulnud või sinna järgmisel päeval suundumas. Isa leiab aega, et meiega bowling’ut mängida või koos ujuma minna.

Kui veel väikesed olime, siis veetis ta talvised vabad nädalavahetused meiega lauamänge mängides, suusatades või lumekindlust ehitades, ja alati olid siis ka meie sõbrad ja sõbrannad kaasas. Mida teeb suur, seda tahab ju ka väike inimene teha…

Isa rahulikkus on lausa hämmastav. Paar krõbedamat sõna tulevad ta suust vaid siis, kui kibekiirel tööajal muruniiduk üles ütleb või mesilassülem plehku pista tahab.

Oma töökuse ja sihikindlusega on ta olnud meile alati suurim eeskuju.
Tänu isa ja ema ettevõtlikkusele on meil suvekodu, kus veetsime enamiku oma suvedest eemal linnamürast ja kuumavast asfaldist.

Ka nüüd, kui oleme oma elu sidunud rohkem mandriga, veedame endiselt iga vaba võimaluse kodusaarel linnakodus või suvilas, kus saab segamatult poole lõunani magada ja külapoodi lipata, ilma et peaks mõtlema, millise soenguga hommikul voodist tõusin. Kogu suvekodu on isa kuldsete käte vili, ta teeb iga oma tööd kirega, on see siis pimesoole operatsioon haigla opiplokis või aiamaa kaevamine suvekodus.

Üsna tihti tuleb teda seejuures manitseda, et inimene peab ka puhkama. Harvad pole juhud, kui salaja koduse telefoni seinast välja tõmbame, et isa pärast öövalvet pisut magada saaks.

Vastutuse tähenduse on ta meile lausa puust ette ja punaseks teinud. Kui ema kodus ei olnud, siis sai ta meie kolme kantseldamisega ülihästi hakkama ning tema tehtud toidud, eriti ahjukartulid panevad siiani suu vett jooksma.

Kui teismelistena peole läksime, manitses isa meid alati, et kui teie inimesi ei tunne, siis see ei tähenda, et teid ei tunta, ning et ta ei taha meid haigla vastuvõtust leida. Viimane küsimus oli alati: “Mis kell sa koju tuled?”, kusjuures seda esitab isa siiani, pannes meid muigama.
Kätt südamele pannes võime kolmekesi tunnistada, et meie isa on maailma parim.

Taktikaline võte

Eks igal inimesel ole omad väikesed nõrkused. Meie isa nõrkuseks võib pidada seda, et ta meile midagi keelanud pole. Tegelikult oleme üsna veendunud, et see on ta taktikaline võte. Teadagi, et keelatud vili on magus! Kui ei keela, pole ka vilja, mida ihaldada.

Teismelistena oli meil teada, et kui ema käskis tänavalampide süttimise ajaks kodus olla, siis isa käest väljaminekuluba küsides said selle alati pikemaks, veendes teda, et mõni noormees su kindlasti koju saadab.

Silkab kui noor hirv

Meil on suvilas kolm taru isa legendaarseid traksidega poisse ehk mesilasi. Isa teadaanne, et ta hakkab nüüd vanaisa Valdeku eeskujul mesinikuks, oli paras üllatus. Esimestel aastatel oli see suur sündmus, kui isa pani endale valge kitli selga, kaitsevõrgu ette ja läks mesilasi vaatama.

Esialgu oli asi lausa halenaljakas, sest nõelata saamine tekitas tal allergilisi reaktsioone, mistõttu ema, süstal näpuvahel, stardivalmilt veetünni taga ootel seisis. Erandkorrad ei olnud ka vaatepildid, kui isa silkas mööda hoovi ringi kui noor hirv, kuri mesilaspilv kannul. Kui isa mesilassülemiga jageleb või mett vurritab, siis on kindel, et muud maailma tema ümber ei eksisteeri.

Sama lugu on muruniitmisega. Isa tahaks muruniidukiga ringi jooksmist alustada hommikul kell 7, kui uni silmist läinud, ning kell 11 õhtul püüame teda kordamööda veenda, et metsa taga elavad naabrid tahavad magada. Selle tegevuse juurest teda lõunale kutsuda on sama edukas kui vastu tuult selgitusi anda.

Isa suur hobi on kevadine särjepüük. Vast iga õngemees teab, mida tähendab erutus hinges, kui kohe-kohe on algamas särjepüügi hooaeg.

Kas puhtaks pesta või uued lapsed teha?

Kui esimesed seebikad Eestimaale jõudsid, istus ka meie pere televiisori ees, et uut ja huvitavat kogeda. Nagu ikka oli seebiooperite üheks teemaarenduseks kadumaläinud lapsed ja segadused laste tõeliste vanemate osas. Olles lastena tihti suurte inimeste seltskonnas, panime kõik kuuldu hoolega kõrva taha.

Olime korduvalt kuulnud isa lausumas: “Ma küll ei tea, kes minu andekad lapsed valmis tegi, aga üles kasvatan nad igal juhul mina.” Ükskord pärast järjekordset seebikaseeriat küsis Indrek isalt: “Kas sa oled ikka meie isa?” Pärast seda pole me isa suust seda ütlust enam kuulnud.

Väiksena suutsime end suvilas iga päev parajateks murjaniteks muuta. Õhtul oli väike rivistus, kus vanemad otsustasid, kas tasub meid puhtaks pesta või uued lapsed teha.

Õnneks päädis see ikkagi meie puhtaks pesemisega. Kuna sauna meil sel ajal ei olnud, siis pakiti pisikesed murjanid autosse ja sõidutati lähedal asuvasse Moori auku suplema, kus väikestest põrgulistest said jälle puhtad inglikesed, kes “siimasaamadesse” (meie eriline sõna pidžaama kohta) riietati ning koju unejuttu kuulama ja meesaia piimaga nosima toodi. Unejutu lõpusalmiks pidime oma kolmekordsel naril igaüks õige korruse leidma ning ruttu unne suikuma.

Halekoomilise seigana meenub veel tõsiasi, et tihtipeale, kui pidime perega mandrile sõitma hakkama, ootasime pakitud kottidega stardivalmilt kokkulepitud ajal autosse istumist, kui isa veel opitoas elusid päästis ja sugugi nii minekuvalmis polnud.

Kadri, Mari ja Indrek Sarjas
Andrese ja Pireti lapsed

Print Friendly, PDF & Email