Ma ei taha olla ori! (7)

Ma ei taha olla ori!

 

Ma pole kindel, et orjanduslik kord ning orjakaubandus (loe: marketing) jäädavalt kadunud on. Orjastamine ajab oma kombitsad orjaturul üha sügavamale. Julgen arvata, et meil pole tegemist mitte mängu-, vaid ikka pärisorjadega. Paraku oleme peaaegu kõik kas väiksema või suurema lõa otsas.

Kes tahaks olla alkoholi-, narkootikumi-, kasiino- või seksiori? Keegi pole sündinud orjaks. Ligi 700 aastat kestnud orjus pole suutnud orjastada eesti rahvast – meenutagem siinkohal kas või Lennart Meri “Hõbevalget”. Ometi on vabas Eesti riigis orje rohkem kui kunagi varem.

Alkoholitootjad täidavad viinaorjade kaudu nii enda kui ka riigikassat. Ah et kes käskis hakata orjaks? Väevõimuga mitte keegi, küll aga meelitades ja keelitades sinnamaani, kus “meeldivast” sõltuvusest on saanud tahtevastane orjus.

Narkodiilerid annavad ju ka esimese doosi mõnuainet puhta muidu, et tekitada inimeses sõltuvus meelemürkidest ning lõpuks nad orjastada – ning raha annavad need orjad pulbri või leotise turustajatele vabatahtlikult, vahel paraku ka tahte vastaselt kelleltki midagi röövides või kedagi lausa maha nottides. Afganistani moonikasvatajad tunnevad sellest kasvavast ärist vaid rõõmu.

Ori ei ole iseenda päralt, ta ei kuulu iseendale, tal on terve rida isandaid ja kupjaid, kes meelitavad ta oma peibutiste võrku, millest välja rabelemine on kas raske või võimatu. Sama lugu on ka partnerite vahetamise ja pornograafiaga. Siin orjab ori oma madalaid tunge ning loomariigile omaseid instinkte.

Partnereid tuleb vahetada nagu sokke või sukki ning pornokanaleid nautida söögi alla ja söögi peale – võib-olla isegi söögi või joogi ajal. Seksiorjad näevad igas mehes või naises potentsiaalset intiimobjekti. Küsimus on vaid selles, kuidas “isuäratav” partner rajalt maha võtta. Kas ka HIV ja aids on ihaldatavad – see on juba hoopis teine küsimus. Kui kass on läinud, siis hiired peavad pidu. Kassi all mõtlen südametunnistust.

Paraku oleme sunnitud orjama ka Araabia naftašeike. Vedelkütuse omahind (barreli kohta) on kümneid kordi madalam kui kütusetanklates, aga kuna liikuda on vaja, siis tuleb Lähis-Ida riigijuhte orjata, kohati vist isegi riigi välisjulgeolekuga riskides. Loodan, et keegi ei nimeta seda demokraatlikuks turumajanduseks.

Plutokraatia ehk rahavõim orjastab palju rohkem kui demokraatia ehk rahva võim. Kui parlamentäärid tõemeeli ja kaine peaga kavandavad kasiinoparadiisi rajamist mõnele Eesti väikesaarele, siis pole abi ka enam sellest, kui peaminister hüüatab: “Tule, taevas, appi!”

Head kaasmaalased – püüdkem vabaneda nii kiiresti kui võimalik laenude ning liisingute orjusest. Ehk jõuab veel suuremaks veereva lumepalli peatada?!

Meie kadunud ning unikaal-se presidendiga kaas- ja koostöös vändatud filmis “Viimne reliikvia” on üks võimalikke lahendusi orjaikkest vabanemiseks: põgene, vaba laps..! Kallid kaasmaalased, põgenegem orjusest! Me oleme loodud vabadeks inimesteks. Kuhu põgeneda?

Print Friendly, PDF & Email