Kirjad koju: Esimene kiri

Tänasest alustab Oma Saar arvamuskülje uut rubriiki “Kirjad koju”, milles Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kirjutab kodusaarlastele elust enesest.

Tere,
anna andeks, et varem pole kirjutanud. Tööl on olnud kiire ja üle keskmise väsitav. Õhtul tulen, keeran ukse enda järel lukku ja klõpsan teleka käima. No ja siis ta seal muudkui mängib, mina lösutan diivanil. Vahin saateid, mida ma muidu iial ei viitsi vaadata, sest see tundub täieliku ajaraiskamisena. Mõnda filmi on ka juba sada korda nähtud.

Aga noh, pole siin nuriseda midagi – vähemalt on töö, kuhu minna. Kogu aeg räägitakse majanduslangusest ja selle tagajärgedest. Alles oli uudis, et Pärnumaal võetakse tööturuametis arvele 17 inimest päevas. Narva Kreenholmis koondati 1300. Septembri lõpus avaldati lehes statistika, et alates aasta algusest on Eestis koondatud 12 300 inimest. Kas Sina tead mõnda neist?

Mul üks sõber teatas näiteks, et sel sügisel on kaotanud töö kuus tema tuttavat. Kuus. Ma mõtlesin oma tuttavate peale ja sain kokku viis samasugust juhtumit. Stsenaarium on alati üks. Ülemus kutsub enda juurde ja hakkab ilmselge ebamugavustundega rääkima, et, vot, kulusid peab kärpima. Et kui olud oleks natuke teistsugused, siis ei tuleks mõttessegi kedagi lahti lasta, aga praegu pole piisavalt tööd. Selline lihtne head aega!

Olgu peale, kui sa oled umbes minuvanune ja lasteta. Küllap leiad kaotatud töö asemel midagi muud. Vajadusel õpid juurde, käid koolitustel. Aga seda ma hästi ette ei kujuta, kuidas saavad hakkama need pered, kus on kasvamas mitu põnni ja oma kodu ostmiseks võetud laen.

Siis ei piisa sellest, et elada mõnda aega makaronide ning tatra peal, jätta soetamata mõni riideese või saata sõbrad reede õhtul pikalt. Enda arvelt saab raha kokku hoida, tulla kuidagi toime. Aga teha seda pankadega suheldes? Ja olukorras, kus kas või toitu peab ostma mitmele inimesele? Kus keegi sinust nii otseselt sõltub?

Nii et jah, praegu pole mul õigust nuriseda selle pärast, et tööd on palju. Veel nõmedam on viriseda aja puudumise pärast. Kuidas seda järsku ilmas vähem on kui muidu? Tead, läinud nädalal Tallinn–Tartu bussis lugesin Tuuliku “Külatraagikut”, kus üks kange Abruka mutt paneb asjad paika: “… ainult nee irmus tiidsad inimesed ohkavad, et aega oo kole vähe, otsekut sibaks aeg nende käest minema enne kui nad taale pai jöudvad teha.

Lollid ka… aeg pole mette ühtede inimeste tarvis ilma tehtud, meie lähme siit minema, tulevad uied, kes tahtvad nagu meiegid ilma ning inimesi vaata, äi see ajapendel ühtede pärast seisku jää, käib aga vahetpidamata kut linalinnu saba.” Õige jutt, kas pole? Ehk on lootust selle põhimõtte järgi elama hakata, enne kui pensionipõlv käes.

Kuuldavasti lubab nädala lõpuks öökülma. November ju ka juba käes. Nii et kui Sa varem pole seda teinud, siis nüüd tasub kappe tuulutada ja vaadata, kuhu mütsid-kindad said kevadel pandud. Pärast seda, kui ma intervjuult tulles bussi ootasin ja sõrmed lõpuks siniseks tõmbusid, hoian kindaid vähemalt kotis.

Ole ikka tubli ja kirjutame varsti jälle!

Tervitades
Liis

Print Friendly, PDF & Email