Saarlastel on võimalus osa saada köitvast vanamuusikast

Eesti Kitarriseltsi korraldatav kitarrifestival Fiesta de la guitarra toimub sel aastal juba seitsmendat korda ja esmakordselt on ka saarlastel võimalik paarist kontserdist osa saada. Üks kontsertidest, kava pealkirjaga “Pro duabus testudinis” (tõlkes: kahele lautole) jõuab kuulajateni 4. novembril kell 18 Kuressaare linnuses. Tegemist on renessanssmuusikaga Itaaliast ja Inglismaalt, mida esitavad Stewart McCoy (Inglismaa) ja Robert Staak lautodel ning lauljanna Maria Staak.

Klassikaraadio kuulajatele on tuntud sel aastal alustanud saatesaari “Vanamuusika tund”, mille autor on Robert Staak ja ka Kuressaare kontsert ei koosne puhtalt muusikast, vaid publik saab ka veidi teavet tolleaegse muusika ja kultuuri kohta. Robert ja Maria vastasid ka Oma Saare tarvis mõnedele vanamuusikat puudutavatele küsimustele.

Euroopa kultuuris vahelduvad ajajärgud, kus hinnatakse kõige tähtsamaks traditsiooni ajajärkudega, kus olulisim on uuenduslikkus. Hetkel ilmselt on käsil too viimane. Kui tegelete päevast päeva suhteliselt vana muusikaga, kas see mõjutab kuidagi ka teie suhtumist tänapäeva asjadesse?

Eks ikka mõjutab. Vastus on tegelikult sinu küsimuses juba olemas. Me ei pea end küll mingiteks tagurlikeks nohikuteks, kuid uuendused uuenduste pärast ei ole meie eesmärk.

Pigem idealiseerime me kaugeid aegu ja otsime sealt kõike seda, millest tänases päevas puudust tunneme ja mida igatseme.

Uuenduste kramp on kaasaegses kunstis üks häirivamaid aspekte, eriti kui seda peetakse olulisemaks meisterlikkusest. Me ei naudi originaalset diletanti rohkem kui traditsionaalset meistrit. Suur osa tänapäeva maailmast arvab vist vastupidi.

Mängite Kuressaares renessanssmuusikat. See oli ajastu, kus erinevalt keskajast hakkasid heliloojad teostele ka oma nimesid alla kirjutama. Kas võib öelda, et see muusika on keskaja muusikast subjektiivsem ja teoste temaatika rohkem inimestega seotud?

Ka renessansi ajal kirjutati tohutul hulgal vaimulikku muusikat ja keskajal kirjutati palju kauneid armastuslaule.

Kuigi renessansi armastusluule ei ole enam nii peen ja kultiveeritud kui trubaduuride kurtuaasne armastusluule, on see tänapäeva mõistes siiski poeetiliselt kaunis ja puhas.

Ja kuigi joogi- ja pilke- ja lorilaule kirjutati mõlemal ajajärgul, oli aja edenedes suundumus keskeltläbi ikka ülalt jumalikest kõrgustest alla maale ja inimestele lähemale.

Mängite oma kontsertidel tihti vanamoodsates riietes, rääkimata vanadest pillidest ja mänguvõtetest. Saaremaa kontsert on Kuressaare linnuses, mis pärineb peaaegu samast ajast kui muusika teie kavas. Milline on ümbritseva keskkonna roll ühel vanamuusika kontserdil?

Kindlasti inspireerib see meid ja ma loodan, et ka kuulajat. Ja muusika kõlab kõige paremini ikka oma ajastu ruumis.

Tallinnas on sellise muusika jaoks suurepärased raekoda ja Mustpeade maja Olavi saal. Kuressaare lossi kapiitlisaal ei jää neile selles mõttes alla ja on selle muusika jaoks kindlasti üks sobivamaid paiku Eestis.

Kuivõrd tollel ajal üldse toimus meie mõistes kontserte? Kuulamiseks mõeldud kontsert on ju märksa hilisem nähtus. Kuidas seda tänapäeval lahendada?

Legend räägib, et kui lautomängija Francesco da Milano, kelle muusikat me ka oma kontserdil esitame, alustas mängimist, nõudis ta, et lauad, mille taga inimesed istusid, asetataks nii, et kõik oleksid näoga tema suunas ning seejärel võlus ta kõik oma mänguga ära.

See oli XVI sajandi esimesel poolel ja see oli ju kontsert! Muidugi oli see ilmselt erand ja seda võisid endale lubada kõige suuremad staarid.
Teine probleem on muidugi lauto vaikne kõla. Sajanditetagustes käsikirjades soovitatakse lautot mängida 4–5 inimesele.

See on tänapäeva mastaapide juures võimatu. Ükski professionaalne lautomängija ei saa seda endale pidevalt lubada. Me elame oma ajas ja mängime meie aja kuulajale paraku oma aja tingimustes. Sellega, et ei ole võimalik olla lõpuni autentne, on ammu lepitud. Kuid kapiitlisaali suurepärane akustika aitab meid.

Üldiselt tunnevad inimesed oma mineviku vastu huvi ja Eestiski on märgata, et aasta-aastalt tuleb juurde selliseid sündmusi nagu muinasaja rollimängud ja viikingite tavade elustamine. Milline on seis vanamuusika maailmas? Kas suuremate avastuste aeg on möödas ja ajad rahulikumad?

Vanamuusika liikumise noorusaeg on möödas. Nooruslik õhin jäi ehk eelmise sajandi 70–80-ndatesse aastatesse. Kui ta siis oli teatud mõttes alternatiivkultuur, siis nüüd on ta institutsionaliseerunud ja saanud mainstreamiks, kuid muutunud ka tõeliselt professionaalseks.

Suuremad avastused on ehk tõesti möödas, kuid esitamisstiil muutub siiski kogu aeg. Kasvavad peale uued muusikute põlvkonnad ja paljud aastakümnetetagused plaadistused mõjuvad täna aegunutena.

Robert ja Maria, teie ansambel Rondellus on laiemale publikule tuntud Black
Sabbathi muusika töötlustega väljaantud plaadi kaudu, aga millist muusikat peale vanamuusika veel kuulata armastate või mis on teie jaoks need kriteeriumid, mis muusika kuulatavaks teevad?

Me ei kuula vabal ajal just palju muusikat, kuid meil on küllaltki sarnane maitse. Hindame musitseerimisel loomulikku vabadust ja  sisukust. Tohutult inspireerivad on head džässmuusikud. Paljudel akadeemilistel, klassikalistel muusikutel oleks neilt mõndagi õppida.

Muusikuid küsitles
Eesti Kitarriseltsi esimees, Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud
Kristo Käo

Print Friendly, PDF & Email