Oma portsu aplausi peab igaüks kätte saama (5)

Olen üles kasvanud ajastul, kus raadio- või teleuudised algasid igal õhtul aplausiga, sest kõigi rahvaste suur isa Iljitš II oli jälle kusagil esinenud ja midagi vägevat öelnud, mis rahvale enneolematut rõõmu valmistas.

Käteplaksutamisest said inimesed innustust eriti sel ajal, kui toimusid suure partei kongressid Moskvas. Siis tuli aplaus iga juhi öeldud lause järel, nii et ta esinedes juba ise pause pidas ja saali poole vaatas.

Tolleaegne press kommenteeris toimunut nii: kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, tormilised kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti. Praegu tundub mulle endalegi, et mingi ports ajupesust on ikka vist külge jäänud, vastasel juhul poleks see mul meeles.

Tavaliselt sai siis muidugi uudiste kuulamine-vaatamine lõpetatud ja midagi muud ette võetud. Ajal, mil mu pisipoeg omil jalul veel ei liikunud, tekkis tal huvitav refleks.

Kui telekas mängis ja kusagilt käteplaginat kostis, roomas poiss kiiresti pistikupesa juurde ja tõmbas juhtme tähtsa näoga seinast välja.

Ajad on muutunud. Riigiisad ei saa oma rahvalt mitte enam aplausi, vaid tuld ja tõrva. Aga tundub, et iga põlvkond peab oma käteplagina portsu elus ikka kuidagi kätte saama.

Nüüd tuleb käteplagin koos üsna mahuka mölaportsuga meile kätte meelelahutussaadetest ükskõik milliselt telekanalilt.

Tuletan siinkohal meelde kas või kuulsat miljonimängu, mis on küll tänaseks ekraanilt kadunud, ent analoogid töötavad. Kolmandiku saateajast võtab publiku kätekokkutagumine, teise kolmandiku saatejuhi sooloesinemine ja viimane kolmandik jaguneb telemängu ja reklaami vahel.
Olgu tegemist “Võta või jäta”, “Tõehetke”, “Rooside sõja” või mistahes muud nime kandva meelelahutussaatega.