Tellitud artikkel (7)

Pidevalt ma kuulen ametnike, poliitikute, kommentaatorite ja igasuguste muude tegelaste käest, et ajakirjanikud on üks petiste kamp, kes teevad, mida ise tahavad, ja kirjutavad vaid tellitud lugusid.

Ma tahan nüüd ausalt üles tunnistada, et olengi spetsialiseerunud tellitud artiklite kirjutamisele. Enam-vähem iga lugu meie lehes, mis pole just suurte uudisteagentuuride toode, on minu käest tellitud.

Näiteks kirjutasin viimati loo linnavalitsuse tellitud animatsioonist.

Omakorda selle loo tellis minu käest üks kohalik, kes tahab linnavalitsust mustata. Enne seda kirjutasin tellitud loo kohalikust lennuliiklusest. Selle tellis minu käest üks kodanik, kes tahab ise lendama hakata.

Sellele eelnes lugu Salme muinaslaeva leidmisest. Tollega oli hoopis säärane lugu, et mingit laeva tegelikult ei olnud. Ise panime selle sinna. Koos nendega, kes selle loo tellisid. Et saaks ikka feimi. Sulli tuleb niikuinii. Kui tellimuslugusid teed.

Toimetuses on minu toa ukse taga pidevalt järjekord. Need on siis kas lugude tellijad või mingid parteilised värbajad. Ja selline asi ei ole ainult minuga. Olen kuulnud, et teistes toimetustes on sama asi.

Ei jõua lihtsalt ära kasutada kõiki neid pakkumisi, mis uksest ja aknast tulevad. Kõiki ei saa ka vastu võtta, ikka üht joont peaks nagu hoidma.

Ühe joone hoidmine on muidugi raske. Ometi olen valinud endale ainult ühe pundi, keda toetada. Ja kui nende vastaspoolelt tellimuse vastu võtan, siis on pärast väga suur pahandus.

Ainukese asjana häirib mind see, et tulevad igasugused ja kutsuvad oma üritustele. Et kuule, meil on lahe lasteüritus või spordiüritus või mingi külaseltsingu pidu. Et tule ja vaata ja ehk läheb looks ka.

No kellele sellist asja vaja on? Mõttetus. Keegi ei taha lugeda. Ainult ikka poliitikute ja ärimeeste tellimuslood on head. Toitvad. Varsti tulevad valimised. Siis läheb kibekiireks.

Muide, see lugu telliti minu käest ka. Arvamustoimetaja tellis.