Haigestumise statistika Saaremaal on riigisaladus (2)

 

Tähistame riigi 90. sünnipäeva. Et selles riigis oleks kõigil võimalikult hea elada, kõneletakse vajadusest luua nn kodanikeriik, milles kõik aktiivselt osaleksid. Mõte on hea. Euroopa Liidus igapäevane. Kaunikõlalises jutus kodanikeriigist vaikitakse aga häbelikult maha tõik, et riigi elus edukaks kaasarääkimiseks on ilmtingimata vaja teadmisi riigi kohta.

Aga kui omaenda rahva eest varjatakse sihilikult fakte? Kui teabe, mida rahvale VÕIKS usaldada, on ametnikud salastanud? Siis selle riigi inimesed tunnevad end kõrvaletõrjutuna omaenda riigi asjade otsustamisest. Ja kodanikuühiskond jääb pelgalt valimiseelseks loosungiks.

Eestis on nukker seis alkoholi ja narkootikumide liigtarvitamisega. Kui – erinevate ajalehtede andmeil – nekrutiealistest noormeestest suur osa on rahvakeeli otse öeldult natuke napakad, vaimselt alaarenenud, alko-narkosõltlased või kehaliselt puudelised, siis miks on selliseid fakte rahva (ja arstide eest) varjatud?

Mul on isiklik kogemus. Mind kutsuti eesti arstide päevale rääkima eestlaste alkoholitarbimisest. Sotsiaalministeerium on pannud huugama sadu miljoneid kroone moodsaima infotehnoloogia soetamiseks.

Igal aastal nõutakse meditsiiniasutustelt riiklikke (!) aastaaruandeid. Palusin maakondade kaupa statistikat (araabia numbrites) joomahulluse kohta. Eitav vastus. Riiklik aruanne oma rahvale olevat nüüd kellegi ärisaladus. Olevat ÜRO jaoks. Avalikustatakse vaid Eesti kohta tervikuna.

Maksumaksjate raha eest loodud arvutisüsteemi abil ja palgatud ametnike kokkukogutud joomahulluse alane statistika olevat nüüd ka kaup, mida ei tohi enam arstidelegi avaldada.

Ja joomahulluse statistikat maakondade kaupa tabelisse panna enne järgmise aasta augustit arvutid ei jaksa.

Kodanikuühiskonnas ei tohi teada joomahulluse alast statistikat
maakondade kaupa!

Põhiseaduse § 44 ütleb: “Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni.” Kes otsustab, mis on üldiseks kasutamiseks? Ametnik. Kodanik (mina) pidagu seega oma mokk maas.

Rahvatervise seaduses ütleb § 14 Inimese tervise ja elukeskkonna seisundi alase teabe kättesaadavus: Tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamisega tegelevad asutused tagavad inimese tervise ja elukeskkonna üldiseks kasutamiseks määratud andmete kättesaadavuse. Naerukoht.

Ametnik määrab, et kodanik ei saa neid andmeid.
Soovisin esineda eesti arstidele. Aga sotsiaalministeeriumi ametnik vastab – keelatud. Kelle poolt? Teise ametniku poolt. Miks? Põhjus on kolmanda ametniku poolt salastatud! Säh sulle tänast Eesti kodanikuühiskonda.

Õnneks lugesin, et oma 10 000 ametnikku läheb koondamisele. Väga hea. Kuid enne tuleb kindlasti kaotada koondatavate ametnike diviisile varem koos arvutiga antud rumalad funktsioonid. Muidu läheb bürokraatia veel vaimuhaiglaslikumaks.

Saaremaa 2008. a andmed võiksid olla taas avalikud

Saare maakonna alkoholismirindel arengu võrdlemiseks oleks ülihuvitav kõrvutada aastaid 1984 ja 2008 – mismoodi on joomine edenenud.

Alljärgnevalt pisike osa, mida tean kõigi Eesti maakondade kohta aastast 1984. (Mis aga vabas Eestis on paranoidse luuluga ja koondamisele mineva ametniku poolt palgasaamise õigustamiseks kuulutatud “salajaseks raketiteaduseks”.)

1984. a oli Saare maakonnas kolm narkomaani, neist üks naine. Narkomaanidest kaks olid meditsiinitöötajad. Üks kaua vangis istunu.

Toksikomaaniajuhte oli Saare maakonnas 1984. a üks – nuusutas lahusteid. Samas polnud 1984. a Saare maakonnas veel keegi suitsetanud kanepit, süstinud heroiini ega nuusutanud kokaiini.

 Tantsuõhtutel olid mõnutabletid toona tundmatud. 1984.–1994. a ei suutnud Saare maakonna õpetajad ega arstid mind uskuda, et lähemal 25 aastal saabub ka siia suurmood narkootikume tarbida.

Alkoholisõltlasi oli Saaremaal 1984. a 464, neist naisi 58. Aasta jooksul jõi end joomahullusse 14 inimest, neist üks naine. Alla 19-aastasi alkoholi- ega narkosõltasi Saaremaal tollal polnud.

Sellist lõiku Saare maakonna kohta aastatel 1995–2000 peeti mõned aastad tagasi sotsiaalministeeriumi poolt vajalikuks kiivalt varjata eesti “kodanikuühiskonnas” võimalike ebatervete meeleolude tekitamise vältimiseks. 

Lugege ise – mis “raketiteaduse saladus” need kolm arvu siis on?
Joomahullusega sattus 1984. a Saaremaal haiglaravile 18 inimest, neist 4 lahkus seejärel kähku mandrile. Tasuta alkoholismiravi (seda 2008. a enam pole!) sai Saare maakonnas 1984. a tervelt 146 isikut (neist väljaspool Saaremaad 10, kes häbenesid end Saaremaal ravida).

Keskmiselt viibis alkoholisõltlane sel aastal tasuta haiglaravil 48 päeva (1,5 kuud). Järjekorda alkoholismiravile tollal polnud.

Vanglatrellidega tutvunud alkoholisõltlased Saaremaal

Tollal (erinevalt 2008. aastast) ei peetud vargusi ja joobnuna laamendamisi Saaremaal delikaatseteks isikuandmeteks, millest ei tohtinud kohalikus ajalehes täit nime ja töökohta mainides kirjutada.

Nüüd arvatakse, et nime avalikustamine segab varastamise jätkamist ja kahjustab varga enesehinnangut.

Üldse oli 1984. a algul Saaremaal 31 alkoholisõltlast (lõpus 35), kes varastanud (või muidu märatsenud) ning Kuressaare kohtu poolt saadetud rootsi kardinate taha ühes seal alkoholisõltuvuse sundravi kohaldamisega.

Aasta algul elas Saaremaal 46 meest-naist, kes nende perede, naabrite või töökaaslaste taotlusel olid käinud 1–2-aastasel alkoholivastasel sundravil (Tallinnas või Pärnus). 1984. a lõpus ootas perevägivalla, naabrite tülitamise vms pärast alkoholismisundravile saatmist 12 isikut, keda ei saanud sinna saata vabade kohtade puudumise tõttu. 1984. a jooksul saadeti siiski 11 meest-perevägivallatsejat ning 2 naisvabakutselist alkoholisõltlast Kuressaarest sundravile.

Pöörduksin tubli muhulasest sotsiaalministri poole. Kinnitan – selles kirjatükis pole erakondlikku kriitikat. Aga mul on hüpotees: järsku mõni ministrile alluv ametnik pingutas meditsiiniasutuste aastaaruannete salastamisega siiski üle, näitamaks oma küsitavat riigitruudust.

Aga praegusel kujul (ja edasise analüüsita!) pole meditsiiniasutuste riiklike aastaaruannete järele siseriiklikku vajadust. Järsku saaks nende arvelt mõnedkümned miljonid kroonid koolitoidu jaoks kokku hoida?

 Mis puutub aastakokkuvõtete koostamise kiirusesse, siis 1984. a kirjutas psühhiaater Ülle Saar aruandele alla juba 8. jaanuaril 1985. a. Praegu suudavad ülikallid arvutid aruande kokku saada alles umbes augustis. Häbiväärne aeglus.

Lõpuks õrritav väide: sotsiaalministeerium ei soovi avalikustada tõde haigestumistest, sest saarlased ei suuda ise kinni maksta ravi- ja ravimite kulusid. Piinlik moment on see, et märkimisväärse osa saarlastele osutatavast meditsiiniabist maksavad kinni hoopis Tallinna venelased oma maksudega.

Vastupidist tõestada saaks statistikaga. Aga… see ongi ministri allkirjaga salastatud. Ei koguta, ei töödelda jne. MIKS?