Haldusest vallakodaniku mõtte läbi (5)

Haldusest vallakodaniku mõtte läbi

 

Hoogustunud on mõtteavaldused haldusreformi teemadel. Loomulikult on see ka mõistetav, kuna lähenemas on kohalike omavalitsuste volikogude valimised 18. oktoobril 2009.

Kuhu kiiret?

Ilmselgelt mõlgub paljude kodanike peas mõte – milleks niimoodi kiirustatakse? Kellele on vaja valdade sunniviisilist liitmist? Härra regionaalminister lubas oma ametisse asumise hetkel, et haldusreformiga ei tegeleta. Ometi on tema mõttelaad ja vajadused erakonna survel mõne kuuga muutunud.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler kirjutas haldusreformi vajalikkusest ajalehes Meie Maa, tuues oma artiklis välja omavalitsuste kohustuslikud teenused ja vajaduse tegutseda üldplaneeringute alusel, mis aga paraku on nii mõneski omavalitsuses kehtestatud linnukese teenimise eesmärgil.

Ei eita regionaalministri mõtet ja julgust seda välja ütelda, kuid paratamatult tekib mõte, et mis eesmärgil teostatakse haldusreformi ehk omavalitsuste sunniviisilise liitmise plaani. Kas pole see äkki ka ministeeriumi jaoks seesama linnuke, mida heidetakse ette omavalitsustele.

Olen härra ministriga täiesti ühel meelel, et omavalitsused patustavad ja tõsi on ka see, et üldplaneeringud ja arengukavad koostatakse mõnes omavalitsuses tõesti sel põhjusel, et riik seda seadustega nõuab.

Mida valdadele ette heidetakse

Kuid kas saab seda neile nii üheselt ette heita? Riigi poolt surutakse omavalitsustele kaela ridamisi kohustusi selleks raha eraldamata. Praegused omavalitsused peavad ära tegema kogu töö kohaliku elaniku heaolu nimel, kuid riigilt tulevaid vahendeid selleks ainult kärbitakse.

Sellises situatsioonis on üsna lihtne rääkida omavalitsuste suutmatusest ja haldusreformi vajalikkusest, mis peaks nagu midagi muutma paremuse suunas. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 (omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevus) lõigetes 1 ja 2 on loetletud omavalitsuste ülesanded.

Olen veendunud, et ei ole ühtki valda, kus oleks korraldamata sotsiaalabi või sotsiaalteenused, vanurite hoolekanne, noorsootöö, elamu- või kommunaalmajandus, veevarustus või kanalisatsioon, heakord, jäätmekäitlus, territoriaalplaneerimine (olgu või linnukese pärast), valla- või linnasisene ühistransport, valla teede või linnatänavate korrashoid, rääkimata koolide ja lasteasutuste või kultuuri- ja spordihoonete ülalpidamisest.

Need on ülesanded, mis riik on pannud kohalikule omavalitsusele ja olgem ausad, nende ülesannetega on suhteliselt edukalt toime tuldud enamikus omavalitsustes kogu Eesti Vabariigi eksisteerimise aja.

Üks vald meeldiks kõigile?

Kindlasti on omavalitsusi, kes tulevad neile pandud kohustustega toime vähem efektiivsemalt kui teised. Kuid kas ei peaks siis riik suunamagi enam just nende omavalitsuste tegemisi ja julgustama neid vabatahtlikult liituma suuremate ja toimekamate omavalitsustega?

Milleks liita sunniviisiliselt neid omavalitsusi, kes tulevad oma kohustustega suurepäraselt toime? Olen kindel, et Saaremaa valdade kokkuliitmine üheks suureks omavalitsusüksuseks ei ole lahendus, mis meeldiks kogu saare elanikkonnale. Loomulikult vaieldakse siinkohal vastu, et kõik ei saagi kunagi rahul olla. Ja tõsi ta on.

Kuid sel juhul tuleks läbi viia kas või rahvaküsitlus, missugust varianti siiski enam pooldatakse ja missugused on nende tulemuste majanduslikud plussid. Läbi viia sundliitmist lihtsalt linnukese pärast oleks vastutustundetu ja läbimõtlematu.

Ei julgeks loota, et härra ministri lühikese valitsemisperioodi jooksul on tehtud niivõrd põhjalikud majandusanalüüsid, milliseid ei ole seni suudetud teha enam kui kümne aasta jooksul.

Juhtimine koondub linna

Kui võtame näiteks ühise suure Saaremaa omavalitsuse omavalitsuskeskusega Kuressaare linnas, koondame kogu Saaremaa juhtimise Kuressaarde ja jagame volikogu kohad proportsionaalselt osavaldade elanike arvu alusel.

Kui suureks jääb keskuse osa otsustamisel? Eeldan, et kolmandik volikogu häältest, mis tähendab, et enamik investeeringuid suunatakse keskusesse, nagu seda tänaselgi päeval enamikus omavalitsustes tehakse.

Kannatajaks jäävad nn ääremaad, mis tähendab, et praegused toimivad omavalitsuskeskused suretatakse välja ning ääremaad ääremaastuvad senisest veelgi enam.

Neid ei ole enam kellelegi vaja, sest igast piirkonnast mõni hääl ei suuda suures volikogus oma piirkonna majanduselu elavdamiseks midagi korda saata.

Pigem oleks vaja tõsisemalt mõelda kohalike omavalitsuste valimiste valguses sellele, et volikogudesse saaksid toimekad ja teotahtelised inimesed, mitte lihtsalt istujad ja käetõstjad.

 Siin saab iseennast aidata iga kodanik ise oma osalusega valimistel ja tõsiselt kaaludes, et kas minu naabrimees ikka on see õige volikogu liige või on selleks keegi, kes on oma tegutsemisega valla heaks ka midagi juba ära teinud.

See eeldab aga ennekõike valimistel osalemist. See on võti, mis on suuteline muutma kohalikku poliitikat.

Kes peab otsustama

Selliseid reforme ei saa rinnaga peale suruda, vaid on vaja väga põhjalikult analüüsida nende reformide plusse ja miinuseid. Ilmselgelt ei saa astuda üle kohaliku elaniku, temalt arvamust küsimata.

See ei oleks kingitus, mida oma riigikodanikele juubelisünnipäevaks kinkida. Otsused peavad olema selged ja ühemõttelised ning tehtud kiirustamata ja tõsiselt kaaludes. Mingu selleks siis tõesti või sada aastat.

Loomulikult on ministril õigus, et identiteeti on vaja tugevdada, kuid leppida ei saa väitega, et identiteeti on võimalik vaadata eraldi administratiivjaotusest. Antud kontekstis kindlasti mitte.

Küladesse võib ju jääda mõni kõrge identiteediga kodanik, kuid mida ta suudab üksi ära teha, kui ülejäänud kogukond on laiali jooksnud.

Siit tekivad lisakohustused kolmandale sektorile, kelle arvelt üritatakse teostada kohalikku võimu. Suuname suurema osa omavalitsuse kohustusi kõrge identiteediga vallakodanike kanda ja küll nemad juba puhtast entusiasmist lahendavad meie probleemid selleks riigilt raha küsimata.

Selline on nägemus haldusreformist ühel lihtsal vallakodanikul.

Aarne Põlluäär
Orissaare vallavolikogu liige
Reformierakond
aarne.polluaar@kkeskus.ee

Print Friendly, PDF & Email