Raamatukogupäevad algasid Heiki Vilepi ettelugemispäevaga

Raamatukogupäevad algasid Heiki Vilepi ettelugemispäevaga

 

Eelmisel esmaspäeval täpselt kell 13 astus Kuressaare kultuurikeskuses 130 algklassi lapse ette lastekirjanik Heiki Vilep (pildil). Enne seda oli Vilep esinenud Orissaare koolilastele. Õpilased lugesid kirjaniku luuletusi, kuulasid tema “udujutte” ja esitasid küsimusi.

Nii Orissaare kui Kuressaare lapsed küsisid külaliselt ühe ja sama küsimuse: missugune omakirjutatud raamat meeldib kirjanikule kõige enam?

“Lemmikut ei ole, sest kui loed kirjutatust midagi üle, tahaksid jällegi parandada või teisiti öelda,” vastas Heiki Vilep.

Orissaare gümnaasiumi I klassi lapsed olid kirjanikule teinud meeldiva üllatuse. Heiki Vilepi sõnul polnud ta varem kusagil kuulnud, et keegi oleks tema luuletust “Tere!” nii ilmekalt ette kandnud. Vahvaid luuletusi on Heiki Vilepil elust ja inimestest.

Vilep on elukutselt matemaatikaõpetaja, kes tegeleb hoopiski veebilehekülgede koostamisega, aga peale selle ka kirjutamise ja muusikaga. Lastega kohtumisel rääkis Vilep, et kirjutamine on talle rohkem hobi.

Kirjanikku on poisikesepõlvest peale huvitanud ka ulme. Juba 12- aastasena kirjutas ta vihikute viisi ulmelugusid tulnukapoistest ja teistest kummalistest tegelastest, kes said raamatuks alles nüüd, 33 aastat hiljem. Neid jutte saab lugeda raamatust, mille pealkiri on “Horlok”. Kummalisi tegelasi kohtab tema teisteski raamatutes “Kapiukse kollid” ja “Jani seiklused varjudemaal”.

“Miks ma kirjutan valdavalt lastele?”

Nii on kirjanik iseendalt küsinud ja vastanud: “Aus tagasiside, siiras rõõm. Keeruliste asjade lihtsakstegemise läbi paistab nii mõnigi asi ka endale hoopis teise nurga alt ja märksa mõistetavam.

Lastele kirjutamine harib, aitab asju selgeks mõelda, ning ikka ja jälle imestad, kuidas terve probleemide sasipundar on lahti harutatav näiteks ühe naljaka lasteluuletusega. Muidugi see mittevõlts tähelepanu ja tänulik pilk, kui tilluke tuleb pärast lastejutu või -luuletuse ettelugemist su juurde, sikutab varrukast, vaatab suurte silmadega otsa ja naeratab, midagi ütlemata. Täiskasvanud ju nii ei tee.

See kõik kokku on suur varandus.
Lisaks veel niipalju, et lastele kirjutades ei teki kiusatust salata või valetada. Nende maailm on helge, puhas ja otsekohene.

Romaani kirjutades paned raamatusse tahes tahtmata väga palju iseennast, samas fakte ära jättes, ilustades, liialdades jne. Lastel pole selle kõigega vähematki pistmist, nende maailm on küll fantaasiaküllane, aga siiski veel vahetu.”

Vilep loob ka laulusõnu

Lisaks luuletustele ja juttudele kirjutab Vilep sõnu nii laste kui ka täiskasvanute lauludele. Viimasel suurel laulupeol esitati Vilepi sõnadele loodud laulud “Ilmapuu lävel” ja “Puu on puude kõrgune”. Ise musitseerib Heiki Vilep koos sõpradega Tartu bändis Kasekene. Tema instrumendid on trummid ja kitarr.

Liilia Virves,
Saare maakonna keskraamatukogu lasteosakonna juhataja

Print Friendly, PDF & Email