Täna õpime h-tähte ja number nelja (2)

Täna õpime h-tähte ja number nelja

HUNI VÕI HANI, HURAKAS VÕI HARAKAS: Lõpuks arvab Vahur (esilaanil), et hani on ikka õige. Henri üritab kõrval olles aga kirja panna sõnu, mille hoolikad korrapidajad kohe tahvlilt ära kustutasid.

Täielik paanika! On oktoober, õpetajate kuu ning Tööloomal avanes võimalus väikestele inimmaimudele tähti ja numbreid õpetada. Paanika sellepärast, et algklasside aeg oli Töölooma hariduselus kõige hirmsam aeg, mis tekitab õudusvärinaid praegugi, üle kahekümne aasta hiljem. Täna ootab Kuressaare Gümnaasiumi 1.a klassi ees matemaatika, eesti keel ja tööõpetus.

Minu klassis on 24 last ja üks päris õpetaja, nii et õnneks ei ole põhjust paanitseda, kui midagi metsa poole minema hakkab. Või kui on vaja tunni vahepeal lastega võimelda, et nad end liiga kammitsais olevana ei tunneks.
Õpilased on siin klassis lahedad.

Juba enne tunni algust tahavad silma paista ning toovad näidata, mida ägedat nad kodus joonistanud on. Koridori pingpongi laua tagant tulevad noored pinksiässad. “Mitu korda sa palli reketi peal toksida oskad?” “Sada korda!”.

Kui juba jutuks läks, teatab marakratt, et ühel reketil on juba vars katki läinud. “Lõin ühele vastu pead!” Appi! “Miks? Ei tohi ju lüüa, pea saab haiget ja reket läheb katki!” “Ei saanud haiget!” on tüüp veendunud. Selgub, et tegemist oli vägagi olelusvõitlusliku olukorraga, kus teised poisid tahtsid palli enda kätte.

Enne tundi kardan, et 45 minutit on laste jaoks liiga pikk aeg, mille jooksul jõuab sada korda igav hakata. Õpetaja Eve on teist meelt. Aeg lendavat nii kiiresti, et ei jõua kõike tehtud.

Hommikvõimlemine

Kuidas tunniga alustada? Õpetaja ütles, et teeme võimlemist, siis nad ärkavad üles. “Nii. Hakkame nüüd õppima!” Lapsed ei tee kuulmagi. “Hakkame tunniga pihta!” Laste jutt ei kipu vaibuma. “Otsige oma kooliasjad laua peale ilusti,” ütleb päris õpetaja klassi tagant. See töötab.

“Nii, tere!”
“TERERTERERE,” kostub klassist vastu reibas kakofoonia. Alustame tundi. “Kas te tahate end alguses liigutada?” “Jaa!” Üks ei taha, aga natuke peab ikkagi.
“Kes teab, mis tund hakkab?” Jan-Robin: “Meil hakkab matemaatika.” Väga õige. “Kes teadis veel, et meil hakkab matemaatika?” Käed tõusevad. “Ma vaatasin päevikust!” Väga kaval.

Täna me räägime numbritest, sest matemaatika tunnist räägitaksegi numbritest. “Mitut numbrit te teate? Kes oskab öelda ühe numbri?” Markus: “Kümme.” Kas sa oskad kümme kirjutada ka? Oskab küll.
Hmm, õpetaja ütles, et me peame number 4 selgeks saama, rohkem nad ei ole õppinud.

“Te tunnete kõiki numbreid juba?” “Jaaa,” hüüab kogu klass peaaegu korraga. “Ma oskan sajani lugeda!” “Mina tean miljonit!” Kuidas miljon kirjutatakse? “Paned ühe ja siis kuus nulli taha!”

Number 4

Aga tegelikult, kui te vaatate oma raamatuid, siis tänase päeva number on 4. Näete, see on number 4. “Kas te oskate mulle öelda näiteks, mida on meil neli? Öelge ükskõik, mis pähe tuleb.”
Tõusevad käed. Kõik loendavad seinte pealt ja ruumist asju. Näiteks on eelmisest eesti keele tunnist tahvli peal neli j-tähte. Karl loendab kraanikausi, lapi, tassi ja veel ühe lapi. On küll neli kokku. Lapsed on väga tähelepanelikud.

“Kas kõigil on töövihik olemas?” Jaa! “Kui ma tahan number 4 tahvlile joonistada, siis mis ma pean tegema, kui mo käsi on siin?” Kõik hüüavad klassist läbisegi. Jääme nõusse, et kõigepealt tuleb tõmmata kriips alla. Nii? Ei. Natuke viltu peab tegema. Lapsed lähevad vaidlema, kas sirgelt või viltu. Mis nüüd saab? Paremale. Ja siis alla jälle. Ei, pane kriit üles ja siis uuesti alla. Tahvlil on number 4, mis meenutab H-tähte.

“Ma tahan kirjutama tulla!” hüüab keegi klassist, millele järgneb suur hulk “Maaa”-sid. Kõik tahavad. Annabel tuleb kõigepealt. “Aga teil on ju töövihikud, kuhu kõik saavad kirjutada.” Annabel teeb väga ilusa number 4. Bretten saab punase kriidi. Nüüd tahavad kõik punast kriiti. “Ma tahan enda lemmikvärvi!” Mis so lemmikvärv on? “Punane!”

Teised võivad samal ajal töövihikusse joonistada. “Te võite ka värviliselt teha!” Tundub, et värviline on võlusõna. “Ooo..!” kõik hakkavad kohe vuhistama.

Tahvel on neljasid täis. “Aitäh, väga ilusad neljad on.”
Nelja joonistamised töövihikus saavad otsa. Võtame aga järgmise harjutuse ja järgmise pärst seda.

Üllataval kombel teevad lapsed hästi tõsiselt tööd. Mulle tundub, et õudselt kiire on ja tund hakkab läbi saama. “Kas keegi oskab öelda, mis on sinna joonistatud?” Ei. Ma ka ei oskaks. Võib-olla kandiline tigu. Üks pakub, et saabas. Teine arvab, et katkine voodi.

Tunni lõpuks tuleb sarnane harjutus, kust aga koorub arusaadav pilt välja. Selleks on… “Elevant!”

Kas kõik nüüd teavad, milline on number 4? “Jaaa…” “Ma teadsin juba enne.” “Ma teadsin viiekuuselt!” “Ma teadsin ühekuuselt!” “Te olite väga tublid lapsed matemaatika tunnis. Aitäh ja nüüd vahetund.”
“Lähed sa ära?” küsib äkki keegi? “Ei lähe, meil on veel tunde.”

Eesti keel

Töövihikus jäi meil eelmine kord pooleli, eksole. Mis täht see oli? J-täht. Kõik teavad. Harjutuseks on loetud teksti ja piltide põhjal kirjutada lünkadesse õiged sõnad.

“Kas keegi tahab tulla tahvli ette ja kirjutada selle sõna?” Kõik tahavad. Kendra tuleb.
… on jääl. Kes on jääl? “Juki on jääl.” Kirjutage endale ka vihikusse see ära. “Talle meeldib misasi? Jäätis. Väga kena, aga kas kõik oskavad kirjutada “jäätis”? Tehke nii nagu tahvli peal. Väga tublid. Juki ei söö… juustu!

Minul õpetajana on maailma kõige suurem aabits. Kõik lapsed saavad lugeda ühe lause sellest, kuidas jänes Juki sõi külma ilmaga hoolimata ema keelust üle saja jäätise ning tema saba muutus jäiseks.
Pärast pingutavat lugemist teeme puhkepausi, kus lapsed näitavad, kuidas nad liigutada oskavad ühe jutu saatel. Jutt on loomaaiast, kus looklevad maod ning tammuvad elevandid. Kõiki liigutusi tehakse kaasa.

H-täht

Tänase päeva ülesanne on selgeks saada h-täht. Klassist kostub “H-h-h-h…” Henri, Vahuri ja Juhani nime sees on ka h-täht.

“H-täht on sellepärast hea täht, et juba sõnas “hea” on h-täht olemas.” Kui h-tähte maailmas olemas ei oleks, siis ei oskaks inimesed naerda. “Muidu naeraksite lihtsalt ee-e-e-e-a-a-a-a-i-i-i.” Lastele meeldib ja kõik hakkavad naeru tegema.

H-tähega tutvumiseks hakkame h-tähega sõnu ja asju meelde tuletama. Haldjas. Väga ilus sõna. Keegi pakub hämblikmeest. Ei ole, on ämblikmees. Hamster. Kirjutame aga tahvlile. Hammas, hambaarst… kõik tahavad öelda, aga mõnel ei tule püsti tõustes enam meelde, mis sõna oli.
Hjuukseid ka ei ole, on juuksed. Käib suur sõnasõda, kes öelda saab. Hai. Harpic… mis asi see on? “WC asi.” Hinimene ei ole õige. Häll.

Võtame nüüd aabitsad ja hakkame lugema h-tähega sõnu. Väga tublid.
Võtame töövihikud ja hakkame h-tähte joonistama. Tõmbate ühe kriipsu, teise kriipsu ja kolmanda kriipsu. “Sul läks üle!” “Jah, mul läks üks kriips natuke üle teise, sest ma ei olnud koolis tubli laps ja ei oska sellepärast korralikult kirjutada.”

“Kuidas h-täht tundub teile? Kas on lihtne täht?” “Jaa.” “Kindlasti lihtsam kui s-täht, eksole?” “Ei ole, s on väga lihtne.”
Lõpetame tunni ilusti ära, kuid üks poiss on oma harjutusega veel hädas. Kui sul on antud silbid ha, hi, ho, siis mille sa paneksid ..rakas ette? Või ..bune? Poisiga tekib väike diskussioon, kas õige on hunt, hurakas või huni. Tüüp on huni olemasolus mõnda aega täiesti veendunud.
Vahetund. “Te olete haruldaselt tublid!”

Tööõpetus

Tööõpetuse tunnis on meil plaanis voltida paberist vares. Alguses mõtlesin paberist linnu teha, aga see ei tule endalgi enam meelde. Ja hea on. Lapsed ei ole veel nii osavad, et paberist lindu teha. Isegi ruudu tegemine A4 paberist käib mõnel üle jõu.

Aga enne kirjutame päevikusse homsed kodused ülesanded. Ja nüüd paneme kõik asjad ära. Milline rida on kõige kiirem? Lauale jäävad ainult paberid.

Võtke üks paber, ükskõik, mis värvi te tahate varest teha. Kõigepealt on vaja sellest paberist teha ruut.
Ei oleks uskunud, et paberi voltimine on nii keeruline tegevus paljude laste jaoks. Sellepärast peab tööõpetuses väga palju igaühega eraldi tegelema. Lisaks küsivad kõik ükshaaval üle, kas nad on ikka õigesti teinud, või mõni teatab, et ta ei oska.

Uskumatult raske on voltimist selgitada. “Õpetaja, ma ei saa!” “Sul ei ole täpselt volditud.” Olge tähelepanelikud, et nurgad oleks ikka teravad, et te olete täpselt voltinud. See nõuab osavust.
Kellel on valmis, voltige väike vares ka. “Ma ei taha teha!” Proovi ikka, see on äge.

“Õpetaja, mis siis saab, kui meil tehtud on?” Tee veel väiksem vares. “Õpetaja!” “Õpetaja!” “Ma ei oska nõnda teha, et see tuleks lahti!” Lükka teine niimoodi sisse ja siis tõmba natuke seda nokka välja. Sul on kõik väga õigesti tehtud. “Õpetaja, vaata kui suur lind mul on!”

Tublimatel on tunni lõpuks kolm varest. “Õpetaja, vaata!” väiksed mahuvad suure varese suhu. Käib kraaksumine. “Õpetaja!” “Õpetaja!” “Õpetaja, ma ei oska!” “Mul ei tule välja!” Tuleb küll, kõik on õigesti tehtud, siit ainult üks liigutus veel. “Minu vares on pime.”

Päeva lõpp

Nüüd paneme kõik asjad ära ja tuleme käsi pesema. Läheme veel lastega sööma ja siis on minu õpetajapäev läbi. Söögivahetunnis on lastel toit juba laual ning kõik tormavad koolipiima järele.

Viimane tund on lastel kehaline kasvatus, milles mina ei osale. Nendel on selleks eraldi õpetaja. Hämmastab, et on lapsi, kellel tuleb spordijalatsite paelad kinni siduda, sest ise ei saa hakkama.
Pärast kehalist lähevad osa lapsi koorilaulu ja teised pikapäevarühma, mis kestab veel mitu tundi.

Pikapäevarühmas hoitakse lapsi tegevuses, õpitakse, tehakse koduseid töid, joonistatakse ja käiakse end näiteks õues liigutamas. Pikapäevarühm on olemas olnud juba aastaid, kuid viimasel ajal on sinna lapsi juurde tulnud. Õpetaja Eve klassis on varem olnud üks või kaks pikapäevalist, kuid selles klassis on juba kümme. Vist on aja märk.

Nagu ka see, et koolis ei paista sellist käskimist ja hirmu, mis endas kunagi paanikat tekitas. Lastega saab kenasti rääkida ning tundub, et nad saavad aru ja on väga innukad. Äge on vaadata ja mõelda, mis neist noortest inimestest paari või paarikümne aasta pärast saab.

Print Friendly, PDF & Email