Kemplemised bussisõidul

 

Erinevates linnades toimuv vägikaikavedu kohaliku vedaja ja omavalitsuse vahel hakkab üha enam võtma Andrese ja Pearu kemplemise mõõtmeid. Ehkki valimisteni on jäänud umbes aasta, võib õhus juba praegu aimata võitlust tulevaste häälte püüdmise nimel.

Erinevates linnades toimuv vägikaikavedu kohaliku vedaja ja omavalitsuse vahel hakkab üha enam võtma Andrese ja Pearu kemplemise mõõtmeid. Ehkki valimisteni on jäänud umbes aasta, võib õhus juba praegu aimata võitlust tulevaste häälte püüdmise nimel.

Inimeste sõiduvajaduste rahuldamisega ei naljatleta ja liinivedude korraldamine on linnades ja maakondades strateegiline ülesanne.

Kui mõnes maakonnas peakski praeguse vedajaga asi lörri minema ning asemele tulema teenuste osutajad Soomest, Rootsist, Lätist vm, on selge üks – keegi ei hakka rahvast sõidutama praeguste hindadega. Tasuda tuleb siis oluliselt rohkem.

Kohalikud võimud on tasuta sõiduõigusi mõnelgi pool jaganud kergekäeliselt, mõtlemata, mida see kokkuvõttes kaasa toob. Täna võivad mitmes linnas tasuta sõita 65-aastased ja vanemad.

Poliitilise koosmeele huvides ning lähenevaid valimisi silmas pidades on poliitikud avaldanud arvamust, et n-ö sõiduiga võiks veel alandada.

Privileege võiks nautida juba 63. eluaastast. Tule taevas appi, selles eas käivad seeniorid veel tööl! Usutavasti on teema aktuaalne ka Saaremaal. Siingi tahavad pensionärid, eriti nüüd, kus majanduses rasked ajad ja ebakindlus tuleviku ees süveneb, et bussissõit oleks eakatele tasuta.

Niipalju austust ja lugupidamist võiks meil olla, et ennast tööga küüru rüganud vanamemm või taat saaks kroone kulutamata arsti juurde või linna asju korraldama. Mõtlen sellele, et paarikümne aasta pärast – juhul kui üldse niikaua elan – olen ise samas seisus.

Ausalt tööd rüganud saarlane ei taha almust paluda, ta pole harjunud seda tegema, aga viisakust ja lugupidamist võiks meil oma vanemate ja vanavanemate vastu olla. Ka kohalikel prominentidel ja poliitikutel.

Bussifirmade poliitikat võib kiruda, nende suhtes ilmutada rahulolematust, see on kokkuvõttes kodaniku õigus. Ometi on selge üks – igasugused soodustused arutatakse ikkagi läbi teenuse osutaja ehk siis vedajaga.

Kehtib arusaam: kes tellib muusika, see ka maksab. Täna püütakse paljudes linnades veeretada kõik vedajate kraesse. Riik peaks seisma inimeste liikumisvõimaluste parandamise eest, mitte veeretama teele kõikvõimalikke takistusi. Tänases Eestis vaadatakse küsimuse lahendamisest lihtsalt mööda ja kõik pannakse linnade ja maakondade õlgadele.

Tuleval aastal ähvardab riigivõim omavalitsustele antavaid eraldusi veelgi kärpida. Oma asi, kuidas lapsed hommikul kooli saavad ja õhtul koju. Kui peres on auto ja rahakotis veel raha, saab asjad korda. Aga kui ei ole?

Võiks ju õppida

Soomes on maailma üks paremini toimiv ühistransport. Kehtivad soodustused maksab kinni tellija ehk siis omavalitsus keskvõimu eraldatud rahaga. Bussiettevõtte ülesanne on ainult vedamine.

Tamperes on ühisveondus linnale kuuluva munitsipaalettevõtte korraldada, linn on soetanud bussid (täiesti uued), pannud paika mahud, jaganud välja soodustused ning kontrollib kõigest kinnipidamist. Piletitulu laekumine on tagatud pideva kontrolliga ja juhile ei tule töökoha kaotamise hirmus mõttessegi panna mõned eurod “vasakule”.

Täna võime kinnitada, et Eesti hädade põhjus peitub omaaegses erastamises. Veneaegsed autobaasid jagati kergekäeliselt laiali, reisijateveondusega seotud üksused tükeldati teadlikult konkurentsivõimetuteks.

Bussifirmad on 16 aastat olnud varmad, käsi pikal, almust paluma ning jagajal ehk riigil on süda haledaks läinud. Erafirma ei ole lõpuni huvitatud sotsiaalabi osutamisest. Ometi tuleb sellega tegeleda, sest inimene, kes on eluaeg makse maksnud ja tööd teinud, tahab vanaduspõlves liikuda ning tal on selleks tuline õigus.

Liberaalse majanduspoliitika tulemus on tänases Eestis käes. Maksude pideva langetamise ja õhukese riigi kultiveerimisega on näpud põhjas ja silmapiiril terendab tõsine kriis.

Skandinaavia heaolu põhineb kõrgetel maksudel. Need, kes käivad tööl, peavad üleval neid, kes on oma panuse kehtiva sotsiaalsüsteemi õitsengusse juba andnud. Maksudest on võimalik jagada soodustusi ning kinni maksta seda, millest unistame.

Kui soovime, et pensionärid oma eluõhtul võiksid nautida tasuta bussisõitu, tuleb mõelda hüve tarbeks täiendava raha saamisele. Võimalusena saab kõne alla tulla maksuvaba tulu jätmine praegusele tasemele või sotsiaalmaksu paariprotsendiline tõstmine.

Ongi kuri karjas

Ainsana on selle mõtte avalikkusele välja käinud sotsiaaldemokraadid. Reformierakond on kavale tõsiselt vastu, see ei käi kokku oravate ideoloogiaga. Milleks anda toitu täis taldrik, kui võib abivajajale ulatada ainult õnge!

Niikaua kui eestlane ei vaata Euroopas ringi lahtiste silmadega või ei surfa piisavalt põhjalikult internetis ning laseb Ojulandi-Ansipi sugustel uinutajatel puru silma ajada, on see kõik võimalik.

Ühistranspordi ladus ja tänapäevane korraldus ei ole pelgalt ühe partei, vaid kogu riigi ja rahva asi. Meie oleme vaesed ja siin tekitab tormi pensionäride sõidule ealise piirangu kehtestamine. Meist kümneid kordi jõukamates riikides on seenioride tasuta sõiduõigus linnades range kontrolli all.

See algab 70. eluaastast. Isegi kirutud nõukogude ajal oli see nii. Eesti Vabariik otsustas ilmutada vastutulelikkust ning hakkas vanusepiiri tasapisi allapoole tooma. Tänaseks on hädad käes ja kuri karjas. Vanurite hulk suureneb ja neid, kes linna- või riigikassat turgutavad, jääb aina vähemaks.

Tasuta sõidu õigus

Tamperes jagab sotsiaalamet pensionäridele kaardid, millele kantakse kuu või kvartali lõikes kindel summa. Kui on soov sõita kodukohast kesklinna ja kui see leiab aset tipptunnil, loeb bussi ülesseatud kontroller kiipkaardilt rohkem silmi (raha) maha, muul ajal on sõitmine päris tasuta või sümboolse summa eest. Sama põhimõte kehtib pärastlõunasel ajal.

Tallinnas, Tartus ja Pärnus arvavad seeniorid, et neile on kõik lubatud ning peavad loomulikuks hommikuti kooliminevaid lapsi jalge alla tallates bussi trügimist.

Minu tutvusringkonnas on intelligentseid ja meeldivaid seeniore, kes iialgi sel kellaajal ei trügi ega tõmble. Need on inimesed, kes naudivad väljateenitud vanaduspõlve, joovad tassikese kohvi, loevad läbi värsked lehed ja heidavad nalja – riik maksab selle kõige eest pealegi.

Keskpäeva paiku, kui sõidukites rahvast hõredamalt, hakkavad nad oma käike sättima. Olen päri sellega, et kui inimene on jõudnud eluõhtusse, peab tal olema tasuta sõidu õigus ning ta ei pea selle nimel ennast alandama või tundma ennast solvatuna.

Kas see peab algama 65. eluaastast on iseküsimus. Meie hulgas on lapsed, need, kes kunagi solidaarsusprintsiipi järgides hakkavad meile pensioni maksma.

Miks ei võiks linnavõimud vastu võtta otsuse ja teatada: kuni 10- või isegi 12-aastastele koolis käijatele on bussisõit kogu Eestis tasuta. Sama võiks kehtida Saaremaa seeniorile Tartus, Tallinnas või Narvas ning vastupidi.

Kui mõttetud rahakulutused riigis kriitiliselt üle vaadata, siis iseseisvusaastatega oleme vist nii jõukaks saanud küll.