Sarapiku Juhanid ja Santa Krutsi Roosid

Saare maakond on pikka aega olnud Eesti rahvuslikult ühtsemaid, kõige eestlaslikumaid maakondi. Enne Teist maailmasõda oli maakonna ainus kompaktselt oma territooriumil elav vähemusrahvus Ruhnu rootslased, kes saarelise eraldatuse tõttu elasid üsna suletud kogukonnana.

Kui vaadata ilmunud (aja)kirjandust, siis olid Eesti Vabariigi algusaegadel tooniandvaks rahvusgrupiks sakslased, omariikluse lõpp tõi aga saartele juba Nõukogude baasid ning ühes sellega venelased.

Võõramaised meremehed saarel ja vastupidi

Kuigi avaldatud rahvaloenduste (1922 ja 1934) andmed märgivad teiste rahvuste seas ära rootslasi, sakslasi, venelasi ja juute, on aegade jooksul siinmail tegemist olnud väga mitmepalgelise rahvaste paletiga, on ju ühelt poolt jõudnud meie randa võõramaiseid meremehi ning teisalt on omad meremehed koju toonud naisi kaugetelt maadelt.

Siinkohal meenub kindlasti Sarapiku Juhani ja Santa Krutsi Roosi lugu, millel, kes teab, võib ka tõepõhi all olla.

Kuressaare linnanõunik Hermann Sannik arutleb 1931. aastal ilmavalgust näinud vihikus “Illustreeritud Saaremaa ja Kuressaare juht”, et kui saarlasi lähemalt tähele panna, näeme imestusega, et nende üldine tüüp on väga mitmekesine.

Segavereline rahvas

“Peaaegu igas kihelkonnas on isemoodi näod ja ninad. Hää tundja ja tähelepanija võib näovärvi ja tüübi järele igast, enne tundmatust isikust üsna kindlasti ütelda, millisest kihelkonnast ta pärit on. Pöidelasel on tõepoolest teine nägu kui Mustjala mehel ning Mustjala meest ei või kihelkondlasega ega sõrulasega ära vahetada.

Eriti Kihelkonnal ja Sõrves leiame sagedasti nägusid, mis eestlaste omist hoopis erinevad ning elavalt germaani tõugu rahvast meelde tuletavad. See on muidugi tõenduseks, et saarlaste seas palju segaverd leidub,” kirjutab Sannik.

Antropoloogiliselt kuuluvad saare elanikud Sanniku sõnul peamiselt kahte – põhja- ja idabalti rassi. Iseäranis täpselt on need rassivahed Sõrves Juhan Kleini (Tartu) uurimusil kindlaks tehtud. Aga ka teiste Euroopas elutsevate rasside tundemärke tuleb saartel ette, nagu alpiini, mediterraani, dinaari ja juudi rassi omi, ehkki vähesel määral.

Pikad sõrulased

Sannik tähendab, et Sõrves on suur Skandinaavia mõju: “Seda näitab sõrulaste silmapaistev kehapikkus (keskmiselt 172,5 cm), milles nad ainult vanust liivlasist ja Gotlandi saare rootslasist maha jäävad.” Ka valged juuksed ja sinised silmad olid Sõrves ülekaalus – viimaseid leidus 80 protsendil Sõrve elanikest.

“Arvatakse, et vanal ajal võõrad laevamehed, keda tuuled ja tormid vahest Saaremaa randa tõid, Saare rahva sekka segaverd on toonud,” täpsustab Sannik, lisades, et Mustjala kihelkonnas ja Sõrves elab rahvast, kellest arvatakse, et nemad tingimata Rootsist pärit on, kes vanal ajal Saaremaale elama asunud.

Otsekui kinnituseks eelnevale alustab Luise Õunpuu oma jutustust raamatus “Sõrve sääre otsa lood” (2004) nii: “Minu isa tuli Läbara külast Sääre külla Munskele. Ema oli pärit Muntide suguvõsast. Mart Vipp oli kuulus angerjapüüdja. Hüüti angerjakuningaks. Pidi vanarahva jutu järele olema ühe võõramaa madruse järglane, kangesti tumedavereline.”

Print Friendly, PDF & Email