Majanduskommentaar: Lootused müügiks (2)

Seni stoiliselt ülesmäge surunud maailmamajandus oleks nagu kõledate sügistuulte käes ootamatult pouslaki saanud. Köhib ja aevastab, üle kere vaheldumisi jooksmas kuuma- ja külmahood. Hulk tarku tohtreid on tähtsa näoga haiguslugu uurimas, ainult et diagnoosid on kõigil kangesti erinevad. Üks ütleb, et lihtsalt gripp, teine kahtlustab vähki ja kolmas on surmkindel, et kõik hädad tulenevad hoopiski lampjalgsusest. Kui juba spetsialistid põhjuste ja ravi osas nii puruks riidu lähevad, mida siis tavakodanik veel asjast peaks arvama?

Selleks et mõista mingi mehhanismi tööprintsiipe, tuleks ta kõige väiksemateks pulkadeks lahti võtta. Umbes nagu väikesed lapsed äratuskella laiali harutavad, viimase hammasrattani ja üldreeglina haamrit abiks võttes.

Paraku meenutab tänapäevane majanduselu oma keerulisuselt pigem televiisorit – pilt paistab küll kõigile, aga tööprintsiipide mõistmiseks tagakaane lahtikruvimisest enam ei piisa. Liialt palju nähtamatuid mehikesi kihutab näiliselt uisapäisa mööda süsteemi ringi, raske on mõista, mis on põhjus ja mis on tagajärg ja millise näiliselt tähtsusetu mutika logisemine võib kastil üldse pildi eest ära võtta.

Kalleim ja käibivaim kaup

Kui küsida, milline on maailmamajanduse kõige kallim ja käibivam kaup, pakuks enamik vastajaid automaatselt kas naftat, maad või veel miskit materiaalset. Tegelikult on selleks lootused – nii uskumatu kui see ka ei tundu.

Meid ümbritseva majanduselu võib jagada tinglikult kaheks. Esimene pool on see, mida silm on harjunud nägema – ettevõtted, töötajad, tootmine ja selle tulemiga kauplemine. Teine pool on aga rohkem virtuaalne ja selle sisuks on lootuste ning usu ost ja müük. Äge kauplemine ränga raha eest käib aktsiaturul, tehingute tulemiks firmade omanduse rändamine käest kätte, nii paki kui ka kübemete kaupa.

Kui turult porgandeid ostes on pilt suhteliselt selge ja konkreetne – raha sulle ja juurikad mulle –, siis osaluse ostja vaatab porgandit sellise mõttega, et kevadel panen maha, sügisel saan peenratäie. Panen uuesti maha ja tulemuseks põllutäis, 10 aasta pärast võib aga nendest porganditest juba Maalt Kuule silla ehitada.

Kogu paljunemise ideoloogia on majanduses üles ehitatud lõpmatule kasvule ja tõusule, mis omakorda on väetist saanud viimaste aastakümnete tõesti heast ja kiirest arengust. Kusjuures ei mingit muret kastmise ega rohimisega, põuda või üleujutust ei tea kartagi.

Kriteeriumiks on loodetav tulevikukasum

Permanentse majandustõusu tulemuseks on tõsiasi, et börsiettevõtte väärtuse/aktsiate mõõdupuuks ei ole mitte ainult selle reaalsed varad, nagu see loomulik tunduks, vaid ka loodetav tulevikukasum viie, kümne ja ka lähima 15 aasta jooksul, just nagu kohalikud tavad ja uskumine lubab.

Selle tulemusena ulatub paljude firmade väärtus aktsiatena kordades kõrgemale, kui tal hetkel on reaalselt varadena välja panna, arvestus käib helge tuleviku alusel. Vahel hakkab kummitama küsimus, et kumb maakera on siin ilmamajanduses üldse suurem, kas tegelik vara või kõrgustesse kerkinud ootuste oma.

Igal juhul on kogu omanduse aktsiapaki eest väljakäidud ulmeline summa üldreeglina täiesti reaalne raha. On olemas lõpmata arv teooriaid ettevõtete “õige” hinna arvutamiseks, prognoosimiseks ja määramiseks. Ometi ei ole nendega keerulisematel aegadel suurt midagi peale hakata – turg matemaatikast suurt ei hooli ning tõuseb ja langeb koos lootustega.

Piisab vähimastki kriginast ilmamajanduse sujuvuse masinavärgis ja tekkivad kõhklused/kahtlused langetavad aktsiaturgu kui sügistorm. Virtuaalsed triljonid haihtuvad minutitega ja eilne aktsiamiljonär võib homme avastada end püksata.

Võimalikud põhjused

Ei oskagi päris täpselt arvata, kes või mis sedakorda majanduse hammasrataste vahele liiva puistas. Sisetunne ütleb, et selleks võis olla energiakandjate meeletu hinnatõus, mille tagajärjel tohutud summad kuhjusid väheste kätte ja vaba raha asus otsima kiiret lisateenimisvõimalust.

Omakorda juba tagajärjeks oli surve aktsiahindade kiirele tõusule ja rahapakkide ruutpesiti puistamine kehvalt tagatud kinnisvaralaenudesse. Arvatavad kahjud tõid kaasa usalduskriisi esmalt finantsmaailma ja sealt edasi aktsiaturgudele.

Turumajandus pole valgusfoor

Täna ei oska vast keegi tõsiselt prognoosida, kuidas see lugu areneb ja lõpeb. Loodetavasti suuremate järeltõugeteta, ekstreemseimaks tulemiks lootuste turust liigse ja põhjendamatu optimismi väljalaskmine. Sest suhteliselt raske ja kitsas ajaperiood seisab inimestel nagunii ees, nii meil kui mujal.

Tähtsaim õppetund on täna igatahes jälle käes, turumajandus ei ole valgusfoor, kus kõik tuled sütivad õigel ajal. Ja liberaalsus rahamaailmas peab omama palju selgemaid ja konkreetsemaid päitseid, välistamaks olukordi, kus ühtede inimeste elutöö seatakse löögi alla teiste kas rumaluse või kasuiha tõttu.

Elu läheb edasi ja meie muretsemine ilmaasjade käiku suurt ei muuda. Parim, mida me teha saame, on asjad oma õues korras hoida.

Rasked otsused

Riigi tasandil tähendab see senisest tunduvalt kiiremat üleminekut rangele kokkuhoiupoliitikale, oma kodanikele selget ja ühemõttelist teadaandmist, et unistused äkilisest palga- ja pensionitõusust, sildadest ja kiirteedest tuleb mõneks ajaks maha matta.

Kindlasti on taolised otsused poliitikute jaoks iseäranis valusad, seda enam, et valimised pole enam mägede taga. Ometi on nende otsuste tegematajätmine või edasilükkamine kõige kiirem tee allamäge.

Majanduskriis ei ole nohu, mis läheb nii ravides kui ka ravimata 7 päevaga üle. Tänane olukord nõuab nii dieeti kui süste ja sooje sokke ning seda mitte ainult riigi, vaid ka erasektori ja üksikisiku tasandil.

Nii parematel kui halvematel aegadel on üks hea omadus – need lähevad mööda. Sestap oleks hea, kui kehvemad kogemused ka ilusamatel aegadel meeles seisaksid. Aga inimene on kord juba selline, et lihtsalt kipub unustama.

Print Friendly, PDF & Email