Regionaalpoliitikast ja riigieelarvest

Regionaalpoliitikast ja riigieelarvest

 

Hiljuti lugesin statistikat meie riigis toimuva kohta ja selgub, et juba 61% Eesti majandusest on koondunud Tallinnasse ja Harju maakonda. Kas me sellist Eestit tahtsimegi, võiks küsida.

Eelpooltoodud number näitab väga selgelt regionaalpoliitika arengut, pigem aga regionaalpoliitika puudumist, hoolimata selle ümber tehtavast kärast.

Regionaalpoliitikast tahaks rääkida ka seoses järgmise aasta riigieelarvega. Nagu alati, kui on vaja kokku hoida, hakatakse seda tegema riigieelarveliste töökohtade kaotamisega maakondades, kuigi riigi terviklikku arengut silmas pidades võiks kokku hoida just Tallinnas ja Harju maakonnas. Selleks on mitu põhjust.

Esiteks on Tallinnas töö kaotanud inimesel võimalik leida teine töökoht, kuna on olemas valikuvõimalused. Maakonnas ja vallas töö kaotanud inimesel puudub aga enamasti väljavaade leida mingigi töökoht, rääkimata valikuvõimalustest. Tööealistel ja lapsi kasvatavatel inimestel, kellel on ülalpeetavaid, jääbki ainult kaks valikut: kas kolida kogu perega Harjumaale või hakkab üks vanematest Tallinnas või välismaal tööl käima.

Teiseks väheneb selle tulemusena pidevalt elanikkond maakondades. Eelmisel aastal suureneski elanike arv ainult Harju ja Rapla maakonnas, kuna ka Raplast saab Tallinnas tööl käia. Igal pool mujal maakondades aga elanike arv vähenes.

Kohalik areng sõltubki just tööealistest ja lapsi kasvatavatest noortest inimestest. Kui kogu aeg väheneb noorte ja tööjõuliste inimeste arv, siis ei ole varsti enam ka lapsi. Milleks siis lasteaiad ja koolimajad, spordiväljakud ja kultuurikeskused. Juba väljaehitatud infrastruktuur jääb kasutamata, samal ajal on Tallinna ümbruses vaja kulutada ressurssi uute lasteaedade ja koolide ehitamiseks.

Kolmas ja väga oluline aspekt koondamiste juures on riigiteenistujate usaldus oma riigi vastu. Mis lojaalsust riigi vastu saab nõuda noorelt politseinikult, kes on tänu reklaamikampaaniale läinud õppima politseinikuks ja pärast mõnda aega töötamist vallandatakse, kuna üllatusena valitsusele on toimunud majanduslangus? Turvalisus ja julgeolek on sellised valdkonnad, mille arvelt kokku hoida on patt.

Eelpool tooduga tahaks rõhutada riigi kohustust teha regionaalpoliitikat eelkõige riigieelarve vahenditega, samuti kasutada majanduslikku mõjutamist ettevõtjate maakondadesse meelitamiseks. Regionaalpoliitikast saame rääkida alles siis, kui inimeste ja ettevõtete koondumine Harju maakonda peatub.

Seetõttu toetan ma regionaalministri haldusreformi kava, mis annab mingigi võimaluse vastu seista jätkuvale tsentraliseerimisele.

Ükskõik, kui hästi vald ennast majandab, puudub tal võimalus mõjutada regionaalpoliitilisi protsesse. Leisi valla näitel võin öelda, et kuigi me oleme aastate vältel oma ülesannetega hästi hakkama saanud, on meie elanikkond 13 aastaga vähenenud 500 inimese võrra. Kui midagi olulist regionaalpoliitikas parandada ei suudeta, siis 13 aasta pärast on nähtavasti jälle 500 inimest vähem.Tõsisemat suhtumist haldusreformi ootaks ka parteilt, kes nimetab ennast Reformierakonnaks.

Võiks üle saada hirmust, et maakondlike omavalitsuste tekkimisel Reformierakonna positsioonid halvenevad, ja mõelda rohkem riiklikult. Kui jäädakse ootama omavalitsuste ühinemist täieliku konsensuse alusel, siis seda võib ootama jäädagi. Pigem võiks kasutada enamusdemokraatia põhimõtteid.

Mart Mäeker
Leisi vallavolikogu esimees

Print Friendly, PDF & Email