Punase metsavenna lugu

Punase metsavenna lugu

 

75 aastat tagasi oktoobrikuu lõpus tuli Saaremaalt tõeline pommuudis – tabamisel on surma saanud Saaremaa põrandaalune esikommunist Aleksander Ellam. Juba aastaid olid ajalehed kirendanud üha kõlavamatest pealkirjadest: “Jaht kommunistide peale”, “Pöides puistati kommuniste”, “Saaremaa Rummu Jüri seiklusi”, “Miks ei tabata A. Ellamit”, “A. Ellam Ameerikas” jne, jne.

See, pea üheksa aastat rahva meeli ärevil hoidnud lugu sai lõpplahenduse 24. oktoobril 1933. aastal, mil illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei Saaremaa organisaator Aleksander Ellam tabati Kapra külas Aadu talus asunud peidikust.

Kes oli Aleksander Ellam?

Aleksander Ellam oli Saaremaa omaaegse skandaalseima pere – Kahutsi küla Alla talu – vanim perepoeg. Pere kuuest lapsest võtsid kommunistliku maailmavaate jäägitult omaks viis: Marie, Aleksander, Anton, Johan ja Eugenia. Pühendades oma elu Eesti Vabariigi kukutamisele ja kommunistliku korra juurutamisele, leidsid nad üksteise järel vägivaldse surma.

Aleksander sündis 28. septembril 1897. aastal. Külakooli haridusega noormehe protest kehtiva korra vastu puhkes esmakordselt lõkkele 1905.–1907. aasta revolutsiooni päevil.

Taas oli ta riigivastaste ridades 1919. aasta Saaremaa mässu päevil. Tookord pääses ta tänu amnestiale üle noatera 10-aastasest sunnitööst. Järgnevatel aastatel liitus ta kommunistliku parteiga.

Järjekordne reaalne võimalus riigi kukutamiseks avanes Ellamil 1924. aasta 1. detsembri mässu ajal, kui ta koos venna Johani ja paari kaaslasega Saaremaalt Tallinna kutsuti, et siis pärast sealset võimuvõtmist kogenud meestena taas kodusaarele naasta ja ka siin uus kord maksma panna.

Paraku läks aga teisiti – kolm saarlasest mässumeest hukati, sealhulgas ka Eesti Kaitseväes aega teeninud ja sõdurivande reetnud Anton Ellam. Kümmekond mässulist aga arreteeriti, nende hulgas oli ka Aleksander Ellam. Kuid mehel vedas jälle – nimelt õnnestus tal 1925. aasta esimesel päeval, mil vange konvoeeriti Kuressaare vangimajja, põgeneda. Hea võimalus põgenemiseks avanes vahepeatuse ajal Laimjala vallamajas ja see toimus kemmergu kaudu. Siitpeale algas kodukootud riigikukutaja illegaalielu.

Saaremaa tagaotsitav esikommunist

Vahepeal arvati juba, et Aleksander Ellam on Nõukogude Venemaale põgenenud. Samas aga levisid rahva hulgas visalt kuulujutud, et mees varjab end kodukandis ustavate inimeste juures. Pärast kaasvõitleja Aleksander Mui eluks ajaks sunnitööle mõistmist 1926. aastal sai Ellamist Saaremaa kommunistide esinumber.

Levitati valitsusevastase sisuga lendlehti, tehti rahva hulgas kihutustööd, püüti tungida legaalsetesse organisatsioonidesse jne. 1923. aastal oli Aleksander Mui Töörahva Ühise Väerinna kandidaadina valitud isegi Saaremaa maakonnanõukogu liikmeks, kus pärast tema ajutist pagemist Venemaale sai asendusliikmeks Johan Ellam. Varjatult võeti osa isegi riigikogu valimistest.

1930. aastal saadeti EKP Keskomitee Illbüroo poolt Saaremaale Venemaal propagandakoolituse saanud saarlane Mihhail Amon, kes pidi Aleksander Ellami parteiorganisaatorina välja vahetama. Ellam taheti omakorda piiri taha koolitusele saata.

Kuid erilise entusiasmiga ta sellesse ei suhtunud. Esiteks ei meeldinud talle mantlipärija isik ja selle koolitatud arusaam põrandaalusest tööst. Teiseks ei osanud ta vene keelt. Kolmandaks pelgas ta pikka ohtlikku teekonda Venemaale ning tagatipuks läks ta tülli juhtivate kommunistidega Tallinnas, mispeale teenekas saarlane komparteist isegi välja heideti. Sellele vaatamata jätkas kaaslaste hulgas suurt autoriteeti omav Ellam partei Saaremaa organisatsiooni juhtimist.

Enneolematud kuuldused

Kaua aega jäid politsei pingutused Aleksander Ellami tabamiseks tagajärjetuks. Saaremaal ringles tema kohta igasuguseid legende, üks pöörasem kui teine. Kord käinud ta koos kaaslasega, mõlemad naisteriietes, Tumalas noorte tantsupeol. Kuressaares maskiballil tantsinud ta koguni politseikomissari endaga.

Ta olevat vale nime all astunud Kaitseliitu, teda olevat nähtud ringi rändamas vorstirohtu müüva rändkaupmehena, kellade ja õmblusmasinate parandajana, loomanahkade ja kanamunade ülesostjana jne.

Keegi Lümanda valla mees rääkinud aga ajalehe Meie Maa toimetuses, et tema olevat Aleksander Ellamit kohanud New Yorgis. Tõsi, Ameerikas olla mehel perekonnanimeks Ella. Kui aga toimetuse töötajad uudise jutustajale Ellami pilti näidanud, polnud see oma jutus enam päris kindel.

Politsei ettevõtmised

Kuid politsei tegi oma tööd. Koos Kaitseliiduga korraldati ridamisi haaranguid. Esimene tõsisem katse illegaalist kommunisti tabamiseks pandi toime 3. jaanuari õhtul 1929. aastal.

Mustjalast pärit Orissaare jaoskonna konstaabel Toomas Kaasik sai informatsiooni, et Ellam käivat sageli Reina asunduses asunik Aava pool. Koos kaitseliitlastega korraldati majas varitsus. Õue jäänud konstaabel märkas peagi majale lähenevat meest ja käsutas sel käed üles.

Seepeale kõlasid lasud ja politseinik sai kahest kuulist reide haavata. Majast välja karanud kaitseliitlased leidsid teepervelt vaid Ellami saapad ja moonakoti. Haavatud Kaasik viidi esialgu Kuressaare haiglasse ja sealt Tallinna, kus ta 28. märtsil suri.

Kui seni oli põrandaalune end võrdlemisi kindlalt tundnud, kodukandis laialt ringi liikunud ja külaperedes isegi pummeldamas käinud, siis pärast politseinik Kaasiku tapmist muutunud ta tunduvalt pelglikumaks.

Tabamine juhuse tõttu

Ellami viimane konspiratiivkorter Kapra külas (endine Koigi asundus) Aadu talus avastati juhuse tõttu. Nimelt saanud Uuemõisa rajooni konstaabel Hendrik Turu teateid, et Oti asunduse juustumeistrilt Villem Vaherilt oli varastatud kümme kera juustu.

Kuna hiljuti nähtud Aadu talu perepoega juustu söömas, langes kahtlus temale. 24. oktoobril 1933. aastal tuli konstaabel läbiotsimise eesmärgil Aadule, kus kodus oli vaid peretütar Lidia Säärel. Ta ei piirdunud pelgalt tubade ülevaatamisega, vaid ronis ka pööningule. Seal äratas konstaabli tähelepanu heintel lebav jalgratas.

Kätega heinavirna laiali ajades püüdis ta sellest üle ronida. Teiselt poolt virna suunati politseinikule taskulambi kiirtevihk ja tulistati. Algas vastastikune laskmine. Korstnajala taha varjunud Ellam tabas Turut kaela ja kätte, mispeale viimane end pikali viskas ja surnut teeskles. Tagaotsitav kargas peidupaigast välja, kuid sai vastaselt kaks surmavat tabamust, ühe kõhtu, teise rindu.

Lidia Reimali (Säärel) jutu järgi hakkas Aleksander Ellam end Aadu talus varjama Anastassia Mui mahitusel alates 1929. aastast, viibides seal teinekord päevi, nädalaid ja isegi kuid. Mees olnud madalat kasvu ja närvilise olekuga.

Peidik ehitati rehemaja pööningule kambripealsele, kuhu pääsemiseks tuli ronida üle mitme heinavirna. Alla rehalasse sai laskuda läbi paari lakaluugi. Peidikus olid laud ja tool, sarikapennidele sätitud magamislaudis, ööpott, taskulamp, toiduained, Inglise vintpüss, revolver, šapirograaf ja salajased paberid.

Aleksander Ellami matused korraldas isa Vassili 28. oktoobril kodutalus Allal, surnukeha maeti Levala apostliku õigeusu kalmistule. Ajaleht Meie Maa kirjutas metsavenna tabamise puhul: Imestama peab siiski seda energiat, suurt tahet, osavust ja visadust, millega see vähese kooliharidusega mees paljude aastate kestel on taotlenud oma rasket, hädaohtlikku ja elukardetavat ülesannet meie maksva riigikorra kukutamiseks.

Kui see suur tahe, energia ja visadus oleks tööle rakendatud teistsuguses suunas, siis vähemalt oleks võinud olla Ellami kodutalu Kahutsi külas põllumajanduslikult eeskujutaluks kogu ümbrusele.

Seoses Aleksander Ellami tabamisega arreteeriti Saaremaal 1933. aasta oktoobri lõpul-novembri algul 19 inimest. 7. juunil 1934. aastal Kuressaares lõppenud kohtuprotsessil mõisteti 17 süüalusele 1–8-aastane vanglakaristus, kaks inimest mõisteti õigeks.

Viljandist pärit konstaabel Hendrik Turu sai Aleksander Ellami tabamise eest kohtuminister Müllerilt autasuks 300 krooni ja asus 1934. aastal uuele töökohale Tallinnas.

Print Friendly, PDF & Email