Lugeja kiri: Mõisalambad mässavad

Eile alustasid Tumala mõisaparki hooldavad Mäe maatalu mõisalambad mässu. Nad pole nõus peremehe otsusega pargialalt lahkuda. Olen siiani alati saanud lambaid oma soovidele allutada. Treilerisse meelitamine oli varem käkitegu. Kuid eile läks juba päris pimedaks ja asi jäigi katki. Võttis päris vanakurja meelde tuletama. Enne pilkast pimedust suutsin ehitada uue aia ja loodan nad täna ära petta ja lõksu meelitada.

Lammaste mässamine on tõenäoliselt tingitud sellest, et mõned päevad tagasi lahutasin talled emadest. Lõhkusin sõpruskondi ja olen kaotanud seetõttu nende silmis tugevalt usaldust. Uskumatu, kui tugevad on aegade jooksul kujunenud lammaste omavahelised suhted.

Esimest korda kogesin seda mullu sügisel, kui lambaid pügasime. Ikka sugupuud koos! Muidu vaatad, lambad nagu lambad ikka, kuid neil on tark vaist, nad on ustavad ja põhimõttekindlad. Lambad on ju selgroogsed, nagu meiegi võiksime olla! Kui peremees rabistab, siis on peremees loll. Lammas jääb eemalt või tagasi vaatama ja vaatab sulle otsa silma sisse. Ära ole loll, peremees!

Tumala mõisalambad on käesoleval aastal olnud nii aednikud kui ka arheoloogid. Viimane värsketest leidudest on mõisapargi ulatuslike astangute ja vanade kiviaiajäänuste avastamine. Samuti sepisaia detailide “väljakõmpimine”. Lammaste peenikesed sõrad on peenestanud toorhuumuse ja maapind on kohati paljastanud põnevaid leide. Järgmise aasta sügiseks loodame mõisalammastega korrastustööd lõpetada.

Üks huvitav tähelepanek on see, et lambad söövad päevad läbi vaid mahakukkunud kollaseid vahtralehti. Kõige paremaks maiuseks on lammastele ikka puulehed. Haab, pärn, saar, vaher, paakspuu…

Erilisel kujul närbunud lehed. Ja õunad. Lammaste olek on mitu päeva peegeldanud ülimat rahulolu. Nad ei jookse enam teravilja ega leiva peale. Niivõrd rahul on nad langevate vahtralehtede ja mahapotsatavate õuntega. Kel kollaseid vahtralehti pole kuhugi panna, viigu naabertalu lammastele!

Mäe maatalu peremees loodab mõisalammaste mässu täna maha suruda. Lambad kolivad talvekarjamaadele.

Veiko Maripuu

Print Friendly, PDF & Email