Kuue hukkunud viikingi suur saladus – kas tragöödia merel või laevamatus? (3)

Kuue hukkunud viikingi suur saladus – kas tragöödia merel või laevamatus?

NEEDID REEDAVAD: Muistse viikingilaeva puidust ei ole Salmel tuhande aastaga midagi järele jäänud, kuid umbes 15 meetrit pika aluse kontuuri joonistavad maapinnal selgelt välja roostes raudneedijäänused.

Saaremaal Salme asula piiril välja kaevatud inimluud viisid neljapäeval ajaloolise avastuseni – kuue sõjamehe säilmed lebasid umbes poole meetri sügavusel maapinnas koos terve laevaga. See, kas tegu on Eesti esimese laevamatusega või hukkunud sõjameestega, kes randa triivisid ja ajapikku liiva alla mattusid, jääb ilmselt igavesti saladuseks.

“See on ikka kuradima kõva värk, mis siit välja tuli,” ütleb väljakaevamisi juhendav Eesti eksperimentaalarheoloogia looja, dr Jüri Peets haruldase leiukoha kõrval murul peesitades. Vaevalt mõned tunnid tagasi on tema juhendatavate arheoloogide kühvlite abil välja tulnud uskumatu leid – terve viikingilaev. Jüri Peets märgib, et sellist leidu, nagu Salme maapõuest välja tuli, pole Eestimaal varem olnud.

Õigemini annavad laeva kunagisest olemasolust aimu korrapäraselt liivases pinnases paiknenud needid. Sest puit ise on viimase 1200 aastaga täielikult hävinud. Kui algselt arvati, et Salmelt tee-ehituse käigus avastatud inimluud tähistavad mõnda vana sõdalaste matmispaika, siis tänaseks on arvamused kardinaalselt muutunud.

Tragöödia ohvrid

Võimalik, et Salmelt avastatud sõjamehed olid lihtsalt inimliku tragöödia ohvrid. Sest matusetalituseks on nende surnukehad laevas liiga korrapäratult laiali – teineteise otsas ja risti-rästi laiali. Seda, mis rohkem kui tuhat aastat tagasi selles ligi 15 meetrit pikas sõjalaevas juhtus, võib vaid oletada.

Kas läksid uhked saarlastest meremehed, Läänemere kunagised valitsejad, mõnelt oma röövretkelt naastes tülli ja konflikt kitsas laevas lõppes jõhkra vennatapuga, misjärel tüürijata jäänud laev lihtsalt randa triivis ja seal ajapikku tormist kantud liiva alla mattus? Vägagi võimalik. Eriti kui arvestada, et kunagi inimasustuselt väga hõredal Sõrve poolsaarel võiski laev niimoodi märkamatult rannas looduse meelevallas ajapikku liiva alla mattuda.

Sest kunagi oli Sõrve poolsaar omaette saar Saaremaa naabruses ja kohast, kust laev koos viikingitest sõdalastega leiti, jooksis toona merepiir. Täna loksuvad lained kaldasse sealt juba mitusada meetrit kaugemal.
Variant on seegi, et meremehed laevas mingil muul põhjusel abitult surid. Või siis see, et tegemist on Eesti seni ainsa avastatud laevamatusega.

Teooriat, et laevas võis puhkeda mõni ootamatult äge tüli, võivad kaudselt tõendada meeste juurest leitud kümned loomaluudest valmistatud mängunupud – uhkeimale neist on tätoveeritud inimene – ja täringud. Kas oli see hasartmäng, mis pikal mereretkel olnud sõdalased omavahel tülli ajas? Kes teab, kas me seda kunagi teada saamegi.

Ent oma jälje on Salme põhikooli eest leitud inimsäilmed Eesti arheoloogia ajalukku kindlasti jätnud. Kõik algas pihta sellest, et vald tahtis selle koha peale ehitada jalgrattatee ja ekskavaatorikopp kaevas välja inimeste pealuud ja muud luud. Algul oletati, et tegemist on Teise maailmasõja ohvritega, sest leiukohast vaid napi kilomeetri kaugusel oli 1944. aasta sügisel aset leidnud kurikuulus Tehumardi öölahing.

Teadmata oma leiu väärtust, panid töömehed leitud luud ja nendega koos olnud mängunupud ning mõned rauddetailid lihtsalt samasse kadakate alla, kust kohalikud külalapsed need samal õhtul mänguhoos laiali loopisid. Ent juba järgmisel päeval kiskus asi tõsiseks. Siis, kui kohale tulnud spetsialistid leidsid eest esemeid, mis viitasid, et tegelikkuses on ootamatu leid väga vana. Nii 1000 või 1200 aastat ehk siis koguni eelviikingiajast.

Tänaseks on Salmel välja kaevatud mitmeid põnevaid esemeid: kaheteramõõk, üheteramõõk, mõõga käepide, kaheksandast sajandist pärit odaots ja omapärane, õhus vindina keerlev nooleteravik.

Haruldased leiud

“Selline, mis end vastase kilbist ühe hooga läbi keeras,” ütleb harrastusarheoloog Andrus Ojamets. Lisaks veel Eesti uhkeim mängunuppude kogu, kokku mitukümmend nuppu. Varem on selliseid kogu Eesti peale leitud vaid üksikud. Üht-teist on Salme maapõues kindlasti veel peidus, sest päris laeva põhjani jõudmiseks on arheoloogidel vaja eemaldada veel umbes kolmekümne sentimeetri jagu pinnast.

Kui algselt arvati, et tegemist oli röövretkel hukka saanud viikingitega, siis arheoloogiadoktor Peets arvab teisiti. “Ma arvan, et eks nad ikka saar-lased olid. Saarlased olid sel ajal juba piisavalt vinged vennad, et ise teisi kaugel mere taga röövimas käia,” pakub Peets.

Nädal tagasi oma puhkuse ajast Saaremaale kaevama tulnud Peets ei osanud lootagi, et ta siin sellise haruldase muinasleiu otsa satub. Nii sai kahepäevasest tööotsast oluliselt pikem. “Kui vaja, paneme talveni välja,” ütleb ta. “Kuigi vaevalt, et meil siin niikaua läheb.”

Tema kaaslane, arheoloog Ülo Kestlane imestab selle üle, kuidas sensatsiooniline leid seni märkamata on jäänud. Sest sisuliselt asub see kahe varasema suure kaevetöö vahepeal.

Ühelt poolt vedasid nõukogude sõdurid kunagi sealt sõjaväe sidekaablit, teiselt poolt, vaevalt viie-kuue meetri kauguselt, veeti aga Salme külla elektrikaablid.

Laevaleid jääb täpselt nende kahe liini vahele. Vaid venelaste sidekaabel on laeva tagaosa pealt läbi veetud. Seetõttu arvab Kestlane, et ilmselt ei jäänud inimluud omal ajal sõjaväelastelgi märkamata. Ilmselt ei osanud sõdurpoisid toona lihtsalt aimata, mille nad lahti olid kaevanud.

Kuid mis saab edasi? Esialgu viiakse haruldased leiud Tallinna konserveerimisele. “Ja siis toome me nad tagasi Saaremaale oma ekspositsiooni,” ütleb Külli Rikas Saaremaa muuseumist. Salme vallajuht Kalmer Poopuu on veelgi optimistlikum.

Tema tahab teha samasse suure maantee äärde jäävasse leiukohta viikingilaeva rekonstruktsiooni ja seda siis turistidele eksponeerida. “Sellist asja nagu siin, ei näe ju iga päev,” ütleb ta koos perega viikingilaeva leiukohta uudistades.

Loe ka juhtkirja

Risto Berendson
Postimees

Print Friendly, PDF & Email