Anne Keerd viib Muhu tantsud Euroopasse

Anne Keerd viib Muhu tantsud Euroopasse

UNISTUS: Anne Keerd unistab kodumajast, mille rõdult paistab meri.

Anne Keerd juhendab Muhu naiste tantsurühma Tokk-roes, kes on tantsinud Europead’i festivalil Taanis, Hispaanias ja sel suvel Šveitsis. Sellelt viimaselt reisilt tõid Anne ja tantsunoorikud kaasa eriti palju positiivseid emotsioone.

Loojahingega naine laadib end pere ühistest tegemistest ja rõõmustab, et vanem tütar Silvia, kes esimest aastat õpib Tartu ülikoolis rakendusfilosoofiat, soovis gümnaasiumi lõpuaktusel olla just Muhu rahvarõivais.

“Arvan, et mu hing on vanaemalt,” lausub Anne. “Mu isaema tahtis väga tantsida, vaadata elu läbi rõõmsamate prillide.” Anne tantsud said alguse kodukohast Orissaarest, kus ta plikatirtsuna tantsis Malliki Moksi (Koel) käe all. Keskkoolis lõi neiu oma rühma ja sündisid esimesed oma tantsud.

Õpetaja Moksi õhutusel läks Anne Tallinna pedagoogilisse instituuti tantsujuhtimist õppima. Sealsed õppejõud olid tugevad isiksused. Kursusejuhendaja oli fantastiline Mait Agu, kelle õpetus on jäänud Anne südamesse alatiseks.

Anne: “Põletad ennast ja end uuesti laadida on raske. Mait Agu oli selline isiksus, kes andis endast kõik. Mina suudan anda vaid väikese osa, sest olen realist, kahe jalaga maa peal… Pean ju ka leiva lauale tooma.”

Lapsepõlvesuved kui suur tantsuetendus

Anne sõnul olid ta lapsepõlvesuved nagu üks suur tantsuetendus: “Tants oli mul ilmselt veres, otsides väljapääsu.” 3. kursuse tudengina juhendas Anne kaastudengite-näitejuhtide lavalist liikumist. Koostöös Salme kultuuripaleega juhendas Anne sealset noorte näiterühma, neljanda kursuse tudengina oli ta Mait Agu assistent tudengite laulu- ja tantsupeol Gaudeamus.

Kuid ka laul tuli ta juurde juba lapsepõlves. “Isapoolsel vanaemal, Hellamaa küla Männiku perenaisel, käisid külas naabritalude Lepiku ja Tüükri tüdrukud, räägiti noorusest ja ikka lauldi.”

Kui Anne instituuti sisse sai, rõõmustas vanaema. Vanaisa, kes oli soovinud, et lapselaps läheks aiandust õppima, istus tugitoolis ja vaikis ning küsis lõpuks vaid: “Kas siis selle tööga tuuakse ka leib lauale?”
Anne vanaisa kasvatas viinamarju, roose, õunu. Oli kange karakteriga ja hästi korralik mees. Üks tõsine mees. Vanaema oli aga elurõõmus, talle meeldis laulda ja tikkida. Tüdrukut köitis see, et kõik Muhu tekid, mis vanaema roosis, sündisid nagu lennates, laulu saatel.

Hellamaal vanavanemate juures möödusid kõik Anne suved. Koos korjati õunu, koristati. Vanavanemad olid Hellamaal kalmistuvahid ja veel täiskasvanunagi mäletab ta, kui seal mõne haua juures seisatab, lapsepõlves kuuldud nimesid, vahel lausa elulugusid. Annel on juba ammugi oma isa kodusaare rahvarõivad, ning kuigi ämm kinkis talle ka väga ilusad Karja kihelkonna rahvariided, tunneb ta ometigi, et Muhu rõivad on ikka need päris omad.

Anne vanaisale meeldis, kui naistel olid riided, millel ergud roosid peal. Oma miniatele kinkis ta alati erkude roosidega kleidiriided, öeldes: “Särts peab ikka sees olema!” Anne usub, et oma korraarmastuse ja ilumeele ongi ta pärinud mõlemalt vanaemalt – üks neist oli õmbleja, teine tikkija.

Huvijuhina noortega ühel lainel

Muhu põhikooli kauaaegse huvijuhina leiab Anne, et noortega töötades tuleb olla vahetu ja nendega ühel lainel.

“Kui minna ajas kümme aastat tagasi, siis tundub, et noored olid vabamad, enam suhtlemisaltid, nüüd on nende isetegemistahe väiksem,” on Anne tähele pannud ja leiab, et küllap on tänapäeva lapsi mõjutanud arvuti- ja tehnikamaailm. Samas lisab ta, et igas klassis on siiski omad sädemekandjad olemas. “On selliseid, kes julgevad teha ja tahavad teha.”

Meie intervjuupäeval tähistatakse koolis sügise algust, tehakse sügiskompositsioone. Tore on näha, kuidas õpilased oma huvitavaid ideid rakendasid. Huvijuht Anne arvab, et traditsioonid aitavad kooli ühtsustunnet luua. Lastele meeldivad novembris korraldatav poistenädal ja tüdrukute nädal märtsis, jõululaat, mida organiseeritakse kahasse lasteaiaga. Algklassidele meeldib päkapikkude rongkäik.

Anne räägib kenasti korda läinud jüripäeva tähistamisest, mil kogu koolipere tegi kaasa Lembitu retke Muhu linnusele. Kooli huvijuhile annab energiat see, kui lapsed tema ideedega kaasa tulevad ja oma mõtteid julgesti välja pakuvad. “Kui nad näevad kena tulemust, tulevad nad tihtipeale arutama ja oma arvamust avaldama,” ütleb Anne. “See loobki koolis ühtsustunde.”

Viib tükikese Muhumaad maailma

Muhu tantsujuht ja tantsijad said selle suve Europead’i festivalilt Šveitsis eriti positiivseid muljeid. Hispaanlased otsisid muhulased rahvariiete järgi üles. Nad olid teinud eelmisest Zamora festivalist fotoalbumi, kus sees ka muhulaste foto. Album kingiti Annele. “Oli rõõm tõdeda, et Muhu rahvariided väärisid tähelepanu just hispaanlaste silmis, sest on ju hispaanlaste endi rahvariided väga värviküllaste tikanditega ehitud. Seekordsel Šveitsi festivalil jäi Muhu naisrühm Tokkroes silma hollandlastele, kes soovisid Muhu tantsijaid näha ka oma kodumaal.

“Leedu kultuuriministeeriumi esindaja oli jälginud meie rühma tänavaesinemisi, oli neist vaimustuses ja kutsus meid Leedumaale. Tore on, et teised rahvused meie kultuuri hindavad,” räägib tantsujuht säravi silmi.

Tihti tuli muhulastel festivalil seletada, kust nad tulevad ja mis rahvariideid kannavad. Kui nad siis kaardil oma väikest saart näitasid, siis imestati, et nii väikesel maalapil on olemas nii ilusad ja ergud rahvariided.

Šveits võlus kõiki eestlasi oma kauni loodusega. Anne sõnul oli lahe vaadata, kuidas täiskasvanud eestlased vaimustusid mägedest, tegid lumesõda ja lasid mõnuga mäest alla.

Anne sõnul ei tule festivalile pääs kergelt. “See on suur meeskonnatöö. Reisid on küllalt kulukad ja pead olema perest pikka aega eemal. Samas on see aga sild rahvuste vahel, õpid kõike teisiti ja värskemalt vaatama.”
Anne rõõmustab, et nii saab oma pisikest Muhumaad ise teisiti tajuda, näidata saare kultuuri maailmale ja olla uhke, et sa oled pärit sääraselt väikeselt saarelt.

“Mu unistustekodus võib rõdult merd vaadata”

Anne uus kodu on väljaspool Orissaare valla piire. See maja on ta ammune unistus, kuid teha on seal veel palju. Tütred aitavad iga töö juures jõudumööda kaasa. Pereisa praegu enam pikkadel merereisidel ei käi, kuid ta töö on siiski merega seotud.

Töö tõttu tuleb tal üsna palju kodust ära olla, seda enam tuntakse rõõmu koosolemisest. Peres on kujunenud traditsiooniks käia igal suvel mõnel välisreisil, tihti metsikute autoturistidena. Sel suvel, millele järgneval sügisel vanem tütar Tartus tudengina alustas, käidi koos Egiptuses ja Leedus Niida poolsaarel.

Juhtub ka nii, et pereemale öeldakse kodus: “Stopp – sai ei pea organiseerima, sa pole koolis!”

“Pere on ikka kõige tähtsam,” leiab Anne. “Pere jääb alati su kõrvale, toetab nii rõõmus kui mures. Oma peret ja kodu tuleb hoida ja mitte teha pereliikmeile haiget. Me toetume ju perele ka oma kõige raskematel hetkedel. Seepärast peab pere jaoks alati aega leidma.”
Anne sõnul võib vahel juhtuda, et ei märkagi, kui side pereliikmete vahel katkeb. Seepärast tuleb leida laste jaoks mahti ja rääkida nende probleemidest.

Anne laadimiskoht ongi tema pere: “SIIN tuleb tunda rõõmu sellest, et päike paistab, et sa oled ilmas olemas ja et su kõrval on lähedased. See on suur õnn.”
Ta on õnnelik, et lapsed leiavad üles oma juured, leiavad üles vana kultuuri, tahavad kanda rahvariideid.

Annel oli heldimapanev hetk vanema tütre lõpuaktusel Hugo Treffneri gümnaasiumis, kus Muhu rahvariideis oli tema tütar ja kaks ta kaaslast – mulk ja setu.

“Kui minu töö on minu hobi, siis rõõmu jagub nii päevadesse kui ka õhtutesse,” lausub Anne mõtlikult jutu lõpetuseks.

Print Friendly, PDF & Email