Kuri Kanada onu ja head kombed

Kuri Kanada onu ja head kombed

 

Viimase aja küllap üks vihatumaid ettevõtlusvorme Eestis on kiirlaenud, mida rahvalikumas kõnepruugis lihtsalt liiakasuvõtmiseks nimetatakse. Harv pole ootus, et riik sellise tegevuse üldse ära keelaks. See pole turumajanduslikus õigusriigis eriti hea mõte. Kuid tõsi on, et õiguskorra puudused selles vallas on probleeme tekitanud paljudele inimestele.

Seetõttu valmiski justiitsministeeriumis seaduseelnõu, mis viib laenu andja ja võtja õigused ja kohustused rohkem tasakaalu.

Laenuandjatele eelnõu ei meeldi

Õiguslikult on kiirlaenude teema väga paljutahuline, kuid selles loos keskendun ma kolmele keerdküsimusele, mis avalikkuses enim tähelepanu pälvinud: a) kõrge intress, b) suur viiviseprotsent, c) probleemid osalise tagasimaksega.

Kiirlaenuandjad on pahandanud, et eelnõus pole kõiki reegleid täht-tähelt kirjas. Tõepoolest on osa mõisteid – nt “liigkasuvõtjalik” ja “äärmiselt ebasoodsad tingimused” – täpselt määratlemata jäänud. Selles pole midagi ebatavalist, õigusvallas on “määratlemata õigusmõiste” üsna levinud. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et kuna elu on alati keerulisem, kui saab seadustega sätestada, siis jäetakse kohtule õigus tugineda vaidlust lahendades konkreetsetele asjaoludele.

Muuhulgas peaks kohtute selline “mänguruum” panema laenuandjat oma teenuse üle järele mõtlema ja kaaluma, kas tasub riskida võimalusega, et lahendust tuleb otsida kohtus. Seega on kohatud ka juba kõlada jõudnud ähvardused, et vastutustundetud laenuvõtjad panevad kohtutele asjatu koormuse. Tublidel laenuandjatel on siin täpselt samasugune vastutus.

Kõrge intress

Praegu pole kohtul seaduslikku alust, mille põhjal otsustada, et mingi intressimäär on vastuolus heade kommetega. Edaspidi peab kohus kaaluma, kas intress on laenuandja kohustusega võrreldes tasakaalus. See tähendab, et kohus peab vaatama õigussuhet tervikuna, mitte üksikuid tingimusi.

Laenuvõtjale ongi tähtis see, et suureneb kohtu roll ning laenuvõtja kohustused ja ülesanded kohtumenetluses muutuvad selgepiirilisemaks. Nii saavad enam kaitset majanduslikult kehvemal järjel laenuvõtjad, kes ei suuda endale kohtumenetluseks esindajat palgata.

Kui kohus otsustab, et leping on heade kommetega vastuolus, st õigustühine, peab laenuvõtja maksma seaduses ette nähtud miinimumintressi. Laenuandjal pole võimalik saada isegi mitte turu keskmist intressi, rääkimata mitu korda suuremast, vaid ta peab leppima miinimumintressiga. See peaks laenuandjaid distsiplineerima.

Tuleb rõhutada, et mõiste “intress” hõlmab siin kõiki tasusid, mis on laenulepingus oma ebamõistliku suuruse tõttu õigustühiseks osutunud. Nii saab vältida sageli rakendatavat skeemi, mille järgi laenuandja nõuab vormiliselt mitte intressi, vaid mitmesuguseid fikseeritud tasusid (nt lepingu sõlmimise tasu, andmete kontrollimise tasu jne).

Suur viiviseprotsent

Väga sageli lepitakse kiirlaenulepingu tüüptingimustes kokku suur viivis (nt 0,5% päevas ehk 180% aastas), mis kasvatab võla kiiresti väga suureks. Kiirlaenu eristab panga tarbimislaenust see, et esimene allub üldistele võlaõigusnormidele, teine on aga palju täpsemalt reguleeritud tarbijakrediidi sätetega.

Piiriks on 200 eurot. Selle piiri kaotamine seaduses tähendab, et edaspidi on viivise suurus seadusega sätestatud: see on Euroopa Keskpanga kohaldatav intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Olgu mainitud, et vähemalt üks kiirlaenukontor nõuab juba praegu seadusest tulenevat viivist (11% aastas) – seega pole suur viivis selle ettevõtlusvormi juures sugugi möödapääsmatu.

Osaline tagasimakse

Tihti ei suuda tarbija tasuda kogu summat ja sooviks teha osalise makse. Praegu loeb laenuandja osalise makse korral esmajärjekorras tasutuks intressid (sh viivis), seejärel muud kulud ning alles siis laenu põhiosa. Sel moel kasvab laenusummalt arvestatud viivis edasi ning võlgnik ei jõua kunagi laenu põhisumma maksmiseni – tulemuseks on aastaid kestev laenuorjus.

Muudatus tähendab seda, et kui laenuvõtja teeb osalise makse, siis vähendab ta sellega just põhisumma võlgnevust ja alles seejärel viivist. See peaks omakorda motiveerima ka võlgnikku oma võlaga julgemalt tegelema (nt maksegraafikut sõlmima), mitte selle eest põgenema.

Kokkuvõttes võib öelda, et seadusemuudatustega ei tehta kiirlaenuvõtjaile erandit ega hakata neid – ühe laenukontori juhi sõnul – poputama. Vastupidi – lõpeb just kiirlaenude senine erandlikkus ja neile kohaldatakse samu nõudeid, mis kehtivad pankade väljastatavatele laenudele. Need on aga palju tarbijasõbralikumad.

Indrek Niklus
justiitsministeeriumi nõunik

indrek.niklus@just.ee

Print Friendly, PDF & Email