Auriga esimesed ostlejad noolisid burgereid ja telereid (2)

Auriga esimesed ostlejad noolisid burgereid ja telereid

AVATUD! Esimestel tulijatel oli ette teada, kuhu sammud seada.

Nina vastu klaasi, ootavad peaasjalikult nooremad inimesed, et Auriga keskus ükskord ometi uksed lahti teeks. Vähemalt pool tundi varem olid hakkajamad juba uste taha kogunenud, olles valmis esimestena poodlema.

“Ma ei viitsi siin enam passida,” teatab üks väike poiss ukse ees teisele. “Mine ära siis, kui sa ei viitsi!” ütleb see vastu. “Ä-ää,” arvab esimene ning ei lähe mitte kuhugi. Enamikul noortest on aga lõbus. “Kas Liisa ei tulegi?” pärib keegi. Noored arutavad elu-olu ning seda, kes pole veel pärale jõudnud.

Rahvast koguneb aina juurde. Täiskasvanumad eelistavad olukorda eemalt jälgida. Vahetult enne nelja hakkab umbes sajapealine teismeliste kogum kaugemal seisjatega ühte sulama. Vanemad härrasmehed arutavad omavahel Auriga keskuse kui tehnikaime olemust, kuidas tühja koha peale on kui nõiaväel hoone kerkinud. “Alles siin oli kõik vee all!” “Ja nüüd ehitatakse üks pood veel juurde!” “Kellele neid kõiki vaja on!”

Turvameeste liikumine poe sees mõjutab ühtäkki ootamatult sisemiste uste andureid ning sisemised uksed avanevad, välimised jäävad aga kinni ning ootuselevil tüdrukute kiljumine vaibub kiirelt.

Auriga tegevjuht Kristi Kull räägib toimuvat poe sisemusest läbi klaasuste ja -akende jälgides, et esimesed huvilised olid tahtnud ostlema tulla juba varahommikul.

Ustele hoogu juurde

Kella neljaks on Auriga parkla enam-vähem autosid täis ning autode vahel ootavad inimesed hakkavad liikuma. Vaevu jõuab turvamees vajutada uksi avavale nupule, kui esimestel on käsi juba ukse vahel ning kiljumise saatel proovitakse vaikselt lahtilibisevatele ustele hoogu juurde anda.

Ja läheb lahti! Joostes suundutakse peaasjalikult kahele poole. Nooremad rühivad Hesburgeri poole ja vanemad peaasjalikult Enteri arvutisalongi, kus ootamas võileivahinnaga plasmatelerid ja sülearvutid.

Rahva sisenemine kestab katkematult viis minutit. Esimene hoog möödas, saavad sisse ka rahulikumad kodanikud. Kes uudistab, kes suhtub toimuvasse irooniliselt.

Uue keskuse esimeseks tulipunktiks kujuneb Enteri pood, kus arvuteid lausa haaratakse ja nii mõnigi mees lohistab suures kastis televiisorit leti ette.

Esimesed külastajad lahkuvad poest õhupallidega enne, kui viimased sisse on pääsenud. Esimesed tõsised ostjad ilmuvad aga veidi hiljem. Härra ja proua, kes tuliuut plasmatelerit kahevahel tassivad-lohistavad, kaovad imekiiresti autosse.

Üldiselt tundub aga, et ega esialgu eriti ostma ei tuldudki. Rahvas liigub ringiratast ning üles-alla. Tutvuvad hoonega ja kaubavalikuga. Noored kogunevad lava juurde Semiiri tantsijaid kaema.

Esimese poole tunniga ostavad inimesed kuus suurt plasmatelerit ning mitu tavahinnast odavamat sülearvutit. Teeme juttu kahe härraga linna lähedalt maalt, kes samuti telerit auto poole tassivad. Tuleb välja, et tegemist on sihikindlate ostjatega, kes keskuses pärast teleka ostmist rohkem ringi ei vaadanudki.

Kas kodus praegu telekat ei ole? “On. Neid on seal palju, aga aeg saab ju täis!” Mehed ei mõelnud uue teleka ostmisel kaua: “Noh, nii soodsa hinnaga suurt telekat lihtsalt ei saa ostmata jätta.”

Oht ära eksida

Viimasena haarame nööbist pensionärist isandal, kel vastsoetatud sülearvuti kaenla all. Vanahärra tulnudki Aurigasse spetsiaalselt selle arvuti järele. Vana arvuti ei rahuldanud enam tema vajadusi.

“Mõte oli, et on vaja ja vaja, aga nüüd järsku avanes võimalus,” räägib mees. “Hinnad on ju muidu 10–12 000, seda on minu jaoks palju.”

Oma ostuga on härra rahul, kuid keskuse esmakülastus pakkus ka väikese ootamatuse. “Ma ei osanud välja tulla enam. Otsisin Rimit, leidsin üles, aga pärast kui Rimist välja tulin, siis ei osanud kuhugi minna.”

Raul Vinni, Sergo Selder

Print Friendly, PDF & Email