Meelelahutustööstuse vähikäik

Meelelahutustööstuse vähikäik

 

Paljud asjad teevad meil meele mõruks ja hinge haigeks. Seda häda ei leevenda mitte antidepressandid ega rahustid, vaid meelelahutustööstus oma paljude harudega.

Väga raske on panna võrdusmärki meelelahutuse ning puhkuse ja taastumise vahele. Meelelahutustööstust võiks nimetada inimhingede inseneriteaduseks. Meelelahutus kujutab endast sageli reaalsuse ilustamist ning tegelikkuse risustamist. Toodetakse meeliülendavaid signaale kõigile inimmeeltele, et panna unustama minevikku ning elada, mõtlemata tulevikule.

Töötamine peab olema meelelahutus, õppimine peab meelt lahutama, aga elu ei ole ju ainult meelakkumine, eriti siis, kui mett otsitakse herilaste juurest. Vaimne ja füüsiline puhkus pole võrreldavad kaifi ega eufooriaseisundiga. Autosugestiivsed meetodid ei paku mitte kunagi ja mitte kellelegi ei hingerahu ega rahuldust.

Heaoluühiskonna majandus on ellu kutsutud meelt lahutama lõbujanu suurendamise kaudu. Majanduse ülesanne on tekitada kunstlikult vajadusi, millega omakorda kaasnevad sõltuvused meelelistest naudingutest. Sellise majanduse põhiriskiks on tüdimus- ja tülpimusmeeleolud, mis kaasnevad küllastumusega.

Siit tuleneb ka üks sellistest sagedastest psühhiaatrilistest diagnoosidest nagu meeleolu kõikumine – ikka äärmusest äärmusesse, vahepeale hirmud ja paranoiad. Meelelahutustööstuse üks võtmesõnu on panustamine hetkenaudingule. Kõik see toimub kellegi või millegi arvelt.

Meelelahutustööstus toodab hedonismi ja relativismi, mille käigus kujuneb ka isiku mina- ja maailmapilt. Nagu väidab Euroopa mõtteloo professor John Gray, on staarikultus meelelahutustööstuse käskude ja demokraatliku ühiskonna väärtuste koostoime vili.

Enam ei ole mõõdupuuks see, mida väitis Descartes (Mõtlen, järelikult olen olemas), vaid põhimõte: naudin, järelikult olen olemas! Küsimus on selles, keda või mida ja mis kogustes nauditakse. On ilmselt aja küsimus, millal ka Eestis lahjemad narkootikumid legaliseeritakse – muudetakse meelelahutustööstuse lahutamatuks osaks.

American Dream ei suuda enam kaua meie meelt lahutada. Madalamate tungide ja ihade kultiveerimine sünnihetkest alates kannab hiljem paraku kibedaid vilju, mida peavad lõikama nii ohvrid kui ka meelelahutustööstuse tagajärgedega tegelevad korrakaitsetöötajad. Me kõik teame reklaamiklippi Elu nagu filmis! Ka kaks viimast koolitulistamist Soomes peegeldavad elu nagu filmis. Väga kurb, kui piirid reaalse ja filmimaailma vahel ähmastuvad.

Kes ei tahaks olla staar – staarid ei hukku ju kunagi; staarid on võitmatud. Sõja- ja vägivallafilmid tehakse võimalikult kergesti seeditavaks. Lõpuks ei suudagi enam vahet teha, kust algab märuli- ja kust dokumentaalfilm. Lõpuks vaatame dokumentaalseid katastroofifilme ka suure naudingu ning põnevusega.

Inimene on muutunud meelelahutustööstuse manipuleerimisobjektiks. Paraku toob see “objekt” riigikassasse palju raha sisse ja pragmaatilist mõtlemist õpetatakse juba lasteaias. Seega palutakse maailmavaatelised ohjad loovutada meelelahutustööstuse kätte, kes muudab vajadusel musta valgeks ja vastupidi. See kujutab endast aga vähikäiku kogu riigi ning ühiskonna jaoks. Põhjused ja võimalikud lahendused oleks juba järgmise loo teema.

Print Friendly, PDF & Email