Tänane päev möödanikus (1)

Sada aastat tagasi, 1908. aasta 5. oktoobril, kuulutas Bulgaaria end pärast ligemale viissada aastat kestnud Türgi iket vabaks ja sõltumatuks kuningriigiks. Bulgaaria esimene tsaar Ferdinand (eluaastad 1861–1948) loobus troonist 1918. aastal oma poja Boris III (sünd 1894) kasuks, kes oli võimul kuni aastani 1943, mil ta südamehaiguse tagajärjel ootamatult suri. Tookord oli Bulgaaria liitlassuhetes natsistliku Saksamaaga.

1944. aasta 9. septembril, pärast Punaarmee sissetungi, sattus Bulgaaria aga Nõukogude Liidu mõjusfääri. Moskva abiga upitati võimutüüri juurde kohalikud kommunistid eesotsas Georgi Dimitroviga (1884–1949). Külma sõja ajal oli Bulgaaria sõltuvus Moskvast isegi niivõrd suur, et de facto peeti teda kuueteistkümnendaks liiduvabariigiks. Koos NL-i lagunemisega sai Bulgaariagi taas iseseisvaks. Tõsi, täna on ta juba ühinenud uue liiduga – seekord Euroopa Liiduga – ja koos sellega suure osa oma suveräänsusest kaotanud.

Seitsekümmend viis aastat tagasi, 1933. aasta 5. oktoobril, suri Lõuna-Prantsusmaal Nice’i kuurortlinnas vene emigrant, kelle elu ja tegevus on teatud määral seotud ka Eestiga – kindral Nikolai Judenitš (sünd 1862).

Nimelt oli Judenitš 1919. aasta sügisel, mil Venemaal käis kodusõda ja Eestis peeti Vabadussõda, vene valgekaartlaste nn Loodearmee ülemjuhataja. See armee korraldas sõjaretke Petrogradi peale ja jõudis Vene impeeriumi pealinna vahetusse lähedusse – Pulkovoni. Lõppkokkuvõttes said valgekaartlased aga lüüa ja teatud osa selles lüüasaamises etendasid ka Eesti poliitikud.

Nimelt oli selge, et juhul kui valgetel õnnestub enamlased eesotsas Leniniga võimult tõugata, taastatakse Vene riik suure tõenäosusega endistes piirides. See aga tähendas, et kaardilt oleks kadunud ka sõltumatu Eesti, mida 1919. aasta sügisel polnud de jure tunnustanud veel ükski suurriik. Seepärast läksidki Eesti demokraatlikud poliitikud kokkuleppele Nõukogude Vene totalitaarsete valitsejatega. See kokkulepe tipnes 1920. aasta 2. veebruaril, mil sõlmiti Tartu rahu. Säärast reaalpoliitika tunnetust soovitaks ka tänastele valitsejatele.

Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aasta 6. oktoobril, ründasid kaks Araabia riiki, Egiptus ja Süüria, ootamatult Iisraeli. Rünnak oli hästi ajastatud, sest tol hetkel pidasid juudid parajasti oma suurimat usupüha – lunastuspüha ehk Yom Kippur’i. Sel päeval paastuvad juudid terve ööpäeva – nad ei söö ega joo ja ainult palvetavad.

Egiptuse ja Süüria valitsejate eesmärk oli kätte maksta nende alanduste eest, mille osaliseks olid araablased saanud kuus aastat tagasi, s.o 1967. aasta juunis nn Kuuepäevasõja ajal, mil juudiriik vallutas kogu Palestiina, okupeeris Siinai poolsaare ja Golani kõrgendikud.

Yom Kippuri sõja esimesed päevad kujunesid Iisraelile kriitilisteks. Kuid peagi saabus murrang, ja seda tänu Ariel Sharonile (sünd 1928). Araablased löödi tagasi.

Aga see sõda omas ka ülemaailmset tähtsust. Nimelt tõstsid Araabiamaad naftahinda peaaegu neli korda. Arenenud tööstusriikides kutsus selline järsk hinnatõus esile energeetilise kriisi, mis omakorda tekitas majanduses stagflatsiooni – nähtuse, kus üheaegselt kasvasid nii inflatsioon kui ka tööpuudus. Tulemuseks olid kardinaalsed muutused nii majandusteoorias kui ka riikide majanduspoliitikas.

Print Friendly, PDF & Email