Ametnike motivatsioonikriis (5)

Ametnike motivatsioonikriis

 

Eelarvekõneluste ajal saadeti meediasse pidevalt sõnumeid, et ees ootab riigiametnike koondamine. Olen paljudelt riigiametnikelt kuulnud, kuidas see inimeste meeleolu ja töössesuhtumist mõjutab. Arvamusi on igasuguseid, aga riigiametnike silmad enam ei sära. Ent millal siis särasid?

Entusiasmist töötati riigi taasiseseisvumise ajal. Seda on mulle rääkinud need, kes Eesti Vabariigi taastamise algul olid tahtmist täis, et riik püsti panna. Silmis tuluke, meenutatakse aegu, mil riigiasju tuli ajada nappide võimalustega maadeldes. Kõike uut võeti positiivselt.

Internetiajastu saabumisel asjaajamine muutus ja õppida tuli hoolega.
Olgugi et töövahendeid nappis, eelarved olid väikesed, tööruumid nigelad ja paljudel kodust kaugel töötavatel inimestel polnud rahuldavaid elamistingimusigi, ometi jätkus rõõmsat meelt ja tahet tööd rügada. Siiani mõjub mulle positiivselt sõjaeelse vabariigi ajal levinud väljend, et riigi leib on õhuke, aga kestev. Riigiamet oli tol ajal auväärne, paljud tegid seda talutöö kõrvalt, ühiskondlikus korras.

Tingimused on head 

Eestis ei ole riigiametnikel kunagi nii häid aegu olnud kui praegu. Nii uhketes büroodes ei ole kunagi varem töötatud, sellised töövahendid kui nüüd, polnud varem kättesaadavad. Eelarvesummad, millega majandatakse, on ajaloo suurimad.

Maailm on avatud, saab luua häid kontakte piiritaguste kolleegidega ja välismaal käimisest saadav kogemus tuleb kasuks. Viimased aastad on toonud sellise palgatõusu, millest 15 aastat tagasi ei osatud unistadagi.

Suur osa riigiametnikest on staaži kogunedes maitsmas hüvesid pika puhkuse ja lisatasude näol. Kunagi varem ei ole saadud nii rohkelt täiendõpet. Kvalifikatsiooni tõstmise peale on kulutatud hiigelsummasid. Kellele olla tänulik, et me sellises ajas elame, rasked ajad juba meelest läinud.

Kuid ametnike motivatsioon on viimasel ajal madal ja kuvand ühiskonnas negatiivne. Valdav on arvamus, et riigiamet ei ole ammu enam missiooniga töötamine riigi hüvanguks, vaid mõnede inimeste hea võimalus äraelamiseks ja kasusaamiseks. Inimesed, kes ametnikke kritiseerivad, justkui ei tunneks neist ühtegi.

Piinlik on olla ametnik, kui pajakirjandus ja üldsus aina materdavad. Kummastav on ka lauskriitika Saaremaa valla-, linna- ja maavalitsuse ametnike aadressil. Kõrvalseisjale jääb seda kuuldes mulje, justkui nendes asutustes ei tehtaks üldse tööd. Selline kriitika ei ole töötamiseks kuigi motiveeriv. Kas ametnikud on ise selleks põhjuse andnud?

Poliitik on alati targem

Üha sagedamini tunnetavad ametnikud, et neist ei sõltu midagi. Üksiku võimalused asju mõjutada või muuta isegi oma valdkonna piires on ahenenud.

Spetsialisti või kohalikke olusid tundva ametniku arvamustest litsutakse teerulliga üle, põhjendades seda väitega, et see on poliitiline otsus või kaugest suurlinnast tulnud euroreegel.

Aastakümnete tarkused visatakse lihtsalt prügikasti. Aina keerulisemaks muutuvate seaduste tõttu tuleb paragrahvide tõlgendamisel tõsiselt maadelda juriidilise keelepruugiga.

Sellest tulenebki ükskõikne suhtumine, sest seadustes ja määrustes on kõik õige ja oma pead pole mõtet vaevata. Kuidas küll taasiseseisvumise aastatel hakkama saadi, kui seadusi veel polnud ja ametnikul oli palju rohkem otsustusõigust. Tänane olukord tekitab käegalöömise meeleolu, motivatsioon uute ideede arendamiseks on väike.

Olen tähele pannud, et erinevates ametites on töökoormus jaotatud ebaühtlaselt. Inimene, kes on tööga üle koormatud, muutub aga mingist hetkeks hooletuks nii oma töö kui ka ümbritseva suhtes. Lisaks neile, kes on riigiametisse jäänud kohta soojendama, on neid, kes ületöötanuna ei jaksagi ette sattuva probleemiga tegeleda. Seetõttu jääbki riigiametnikest negatiivne mulje ja halbade uudistega võimendatakse asju ülegi.

Kokkuvõttes on riigitöötajad lihtsalt väsinud. Nagu kogu ühiskond. Pidevates reformides ja muudatustes visklemine, samas pidev kindlama tuleviku ootus ja otsimine. Me oleme 20 aastat vastu pidanud. Vabariigi taastamise elutöö on justkui tehtud, aga riigi ülesehitamine jätkub. Riik ei saa kunagi valmis. Ees terendav haldusreform ja jutud avaliku teenistuse seaduse muutmise vajalikkusest tekitavad paljudes lisastressi.

Muudatused on vajalikud

Eelseisvatest muudatustest tõenäoliselt ei pääse, need tuleb üle elada. Küllap on need suures osas vajalikud. Et soojale kissellile kile peale ei tekiks, tuleb seda pidevalt segada. Järgmiste aastate pingutused võivad kasulikud olla. Kahju ainult, kui koondamine riigiameteis piirdub vaid numbrite mahatõmbamisega, arvestamata inimressurssi.

Kas on analüüsitud, kui palju on meil ametnikke vaja? On kellelgi ammendavat pilti ametnike hulgast ja paigutusest, nende staažist ja kvalifikatsioonist, ümberpaigutamise võimalustest ning ülevaadet kunagistest tublidest ametnikest? Võimaliku reservi üle, kes on ju välja koolitatud? Vaid nende analüüside olemasolul on edasised muudatused põhjendatavad, aga kui põhjenduseks on vaid rahapuudus…

Kuidas motivatsiooni taastada 

Mida teha, et ametnike motivatsioon taastuks? Et riigi heaks töötavad inimesed tunnetaksid oma missiooni? Minu arust on põhiline, et taastuks usk riigi efektiivsesse toimimisse, ning alustuseks oleks vaja selgeid visioone ja strateegilisi otsuseid kaugema tuleviku suhtes.

Pigem saagu ametnik kroon vähem palka, kui talle rahuloluks vaja, aga ta teab, et kõik püsib, vaatamata tõmbetuultele. Rasketel aegadel piisaks teadmisest, et jätkatakse liikumist ammu kokku lepitud sihtide ja eesmärkide suunas ning riigi alustalad ja põhimõtted on vankumatud ka tulevikus.

Tänase päeva tõmblemine sel teemal, kuidas vähendada jooksvat eelarvet ja järgmist veelgi koomale tõmmata, unustades tulevikku vaadata, ei sisenda just suurt kindlustunnet. Alles eelmisel aastal vastu võetud otsuseid mängitakse juba ümber, teadmata, kas praegused otsused on tuleviku suhtes õiged.

Mida arvata riigist, mis suudab küll hoida oma diplomaate teistes riikides, aga oma riigi esindamist maa äärealadel kinni maksta ei jaksa? Hääbunud on julged otsused ja riigimehelikud teod.

Riigil tuleb käituda riigina nii headel kui ka halbadel aegadel. Riik peab nägema oma nina otsast kaugemale ja vaatama tulevikku, mitte ainult järgmiste valimisteni. Ehk siis taastub ka riiki teenivate inimeste motivatsioon riigi arengus kaasa lüüa, ehk siis taastub ka riigiametnike positiivne maine. 

Print Friendly, PDF & Email