Eelarvekõneluste ajal saadeti meediasse pidevalt sõnumeid, et ees ootab riigiametnike koondamine. Olen paljudelt riigiametnikelt kuulnud, kuidas see inimeste meeleolu ja töössesuhtumist mõjutab. Arvamusi on igasuguseid, aga riigiametnike silmad enam ei sära. Ent millal siis särasid?
Entusiasmist töötati riigi taasiseseisvumise ajal. Seda on mulle rääkinud need, kes Eesti Vabariigi taastamise algul olid tahtmist täis, et riik püsti panna. Silmis tuluke, meenutatakse aegu, mil riigiasju tuli ajada nappide võimalustega maadeldes. Kõike uut võeti positiivselt.
Internetiajastu saabumisel asjaajamine muutus ja õppida tuli hoolega.
Olgugi et töövahendeid nappis, eelarved olid väikesed, tööruumid nigelad ja paljudel kodust kaugel töötavatel inimestel polnud rahuldavaid elamistingimusigi, ometi jätkus rõõmsat meelt ja tahet tööd rügada. Siiani mõjub mulle positiivselt sõjaeelse vabariigi ajal levinud väljend, et riigi leib on õhuke, aga kestev. Riigiamet oli tol ajal auväärne, paljud tegid seda talutöö kõrvalt, ühiskondlikus korras.
Tingimused on head
Eestis ei ole riigiametnikel kunagi nii häid aegu olnud kui praegu. Nii uhketes büroodes ei ole kunagi varem töötatud, sellised töövahendid kui nüüd, polnud varem kättesaadavad. Eelarvesummad, millega majandatakse, on ajaloo suurimad.
Maailm on avatud, saab luua häid kontakte piiritaguste kolleegidega ja välismaal käimisest saadav kogemus tuleb kasuks. Viimased aastad on toonud sellise palgatõusu, millest 15 aastat tagasi ei osatud unistadagi.
Suur osa riigiametnikest on staaži kogunedes maitsmas hüvesid pika puhkuse ja lisatasude näol. Kunagi varem ei ole saadud nii rohkelt täiendõpet. Kvalifikatsiooni tõstmise peale on kulutatud hiigelsummasid. Kellele olla tänulik, et me sellises ajas elame, rasked ajad juba meelest läinud.
Kuid ametnike motivatsioon on viimasel ajal madal ja kuvand ühiskonnas negatiivne. Valdav on arvamus, et riigiamet ei ole ammu enam missiooniga töötamine riigi hüvanguks, vaid mõnede inimeste hea võimalus äraelamiseks ja kasusaamiseks. Inimesed, kes ametnikke kritiseerivad, justkui ei tunneks neist ühtegi.
Piinlik on olla ametnik, kui pajakirjandus ja üldsus aina materdavad. Kummastav on ka lauskriitika Saaremaa valla-, linna- ja maavalitsuse ametnike aadressil. Kõrvalseisjale jääb seda kuuldes mulje, justkui nendes asutustes ei tehtaks üldse tööd. Selline kriitika ei ole töötamiseks kuigi motiveeriv. Kas ametnikud on ise selleks põhjuse andnud?
Poliitik on alati targem
Üha sagedamini tunnetavad ametnikud, et neist ei sõltu midagi. Üksiku võimalused asju mõjutada või muuta isegi oma valdkonna piires on ahenenud.
Spetsialisti või kohalikke olusid tundva ametniku arvamustest litsutakse teerulliga üle, põhjendades seda väitega, et see on poliitiline otsus või kaugest suurlinnast tulnud euroreegel.
Aastakümnete tarkused visatakse lihtsalt prügikasti. Aina keerulisemaks muutuvate seaduste tõttu tuleb paragrahvide tõlgendamisel tõsiselt maadelda juriidilise keelepruugiga.
Sellest tulenebki ükskõikne suhtumine, sest seadustes ja määrustes on kõik õige ja oma pead pole mõtet vaevata. Kuidas küll taasiseseisvumise aastatel hakkama saadi, kui seadusi veel polnud ja ametnikul oli palju rohkem otsustusõigust. Tänane olukord tekitab käegalöömise meeleolu, motivatsioon uute ideede arendamiseks on väike.
Olen tähele pannud, et erinevates ametites on töökoormus jaotatud ebaühtlaselt. Inimene, kes on tööga üle koormatud, muutub aga mingist hetkeks hooletuks nii oma töö kui ka ümbritseva suhtes. Lisaks neile, kes on riigiametisse jäänud kohta soojendama, on neid, kes ületöötanuna ei jaksagi ette sattuva probleemiga tegeleda. Seetõttu jääbki riigiametnikest negatiivne mulje ja halbade uudistega võimendatakse asju ülegi.
Kokkuvõttes on riigitöötajad lihtsalt väsinud. Nagu kogu ühiskond. Pidevates reformides ja muudatustes visklemine, samas pidev kindlama tuleviku ootus ja otsimine. Me oleme 20 aastat vastu pidanud. Vabariigi taastamise elutöö on justkui tehtud, aga riigi ülesehitamine jätkub. Riik ei saa kunagi valmis. Ees terendav haldusreform ja jutud avaliku teenistuse seaduse muutmise vajalikkusest tekitavad paljudes lisastressi.
Muudatused on vajalikud
Eelseisvatest muudatustest tõenäoliselt ei pääse, need tuleb üle elada. Küllap on need suures osas vajalikud. Et soojale kissellile kile peale ei tekiks, tuleb seda pidevalt segada. Järgmiste aastate pingutused võivad kasulikud olla. Kahju ainult, kui koondamine riigiameteis piirdub vaid numbrite mahatõmbamisega, arvestamata inimressurssi.
Kas on analüüsitud, kui palju on meil ametnikke vaja? On kellelgi ammendavat pilti ametnike hulgast ja paigutusest, nende staažist ja kvalifikatsioonist, ümberpaigutamise võimalustest ning ülevaadet kunagistest tublidest ametnikest? Võimaliku reservi üle, kes on ju välja koolitatud? Vaid nende analüüside olemasolul on edasised muudatused põhjendatavad, aga kui põhjenduseks on vaid rahapuudus…
Kuidas motivatsiooni taastada
Mida teha, et ametnike motivatsioon taastuks? Et riigi heaks töötavad inimesed tunnetaksid oma missiooni? Minu arust on põhiline, et taastuks usk riigi efektiivsesse toimimisse, ning alustuseks oleks vaja selgeid visioone ja strateegilisi otsuseid kaugema tuleviku suhtes.
Pigem saagu ametnik kroon vähem palka, kui talle rahuloluks vaja, aga ta teab, et kõik püsib, vaatamata tõmbetuultele. Rasketel aegadel piisaks teadmisest, et jätkatakse liikumist ammu kokku lepitud sihtide ja eesmärkide suunas ning riigi alustalad ja põhimõtted on vankumatud ka tulevikus.
Tänase päeva tõmblemine sel teemal, kuidas vähendada jooksvat eelarvet ja järgmist veelgi koomale tõmmata, unustades tulevikku vaadata, ei sisenda just suurt kindlustunnet. Alles eelmisel aastal vastu võetud otsuseid mängitakse juba ümber, teadmata, kas praegused otsused on tuleviku suhtes õiged.
Mida arvata riigist, mis suudab küll hoida oma diplomaate teistes riikides, aga oma riigi esindamist maa äärealadel kinni maksta ei jaksa? Hääbunud on julged otsused ja riigimehelikud teod.
Riigil tuleb käituda riigina nii headel kui ka halbadel aegadel. Riik peab nägema oma nina otsast kaugemale ja vaatama tulevikku, mitte ainult järgmiste valimisteni. Ehk siis taastub ka riiki teenivate inimeste motivatsioon riigi arengus kaasa lüüa, ehk siis taastub ka riigiametnike positiivne maine.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Teistes riikides sama.
Mairoldi jutus on tõetera sees, aga ühele vaatenurgale juhiksin siiski teravamat tähelepanu. Mitte kriitika prisma läbi vaid mõtlemiseks. Maailm globaliseerub. Ja teeb seda mitmes kihis. See tähendab, et ka sellises kohas nagu Eesti või Saaremaa toimub oma “mikroglobaliseerumine”. Kui 1970.datel oli saare maainimesele Kuresaares käik asi mida planeeriti juba mitu päeva ette, siis täna on see pigem 15minuti jooksul tekkiv uitmõte ja otsus. Elu areneb. Vanasti tegi suvalise ettevõtte raamatupidamisosakonnas või planeerimisosakonnas tööd hulk inimesi. Täna on palju suuremas ettevõttes vaid üks raamatupidaja ja planeerimine, mis ei ole kuhugi kadunud, tehakse samuti ühe-kahe inimese poolt. Või tarbitakse raamatupidamiseks hoopis sisseostuteenust mõnelt rmtp büroolt. Sama nähtus on pidev ja lakkamatu protsess ning toimib ju tegelikult ka riigiametites. Kohtades ja erialadel, kus oli varem vajadus mitmete inimeste järgi, ei ole see täna enam kohe mitte nii. Väga tihti ongi õigustatud riigiametite regionaalrakukeste sulgemine. Neid lihtsalt ei ole reaalselt enam vaja ning küsimusele ei saa vaadata sellise pilguga, et mis saab seal teenistust kandnud ametnike töökohtadest. Eluga tuleb kaasas käia ja kohati ei ole see kellegile ka mitte meeldiv ega mugav. Hetkel on küll jah ka piiratud eelarveressursside mõju, kuid üldine suund on ja jääb tsentraliseerimisele ja kaugtööle. Mul on olnud võimalus sama protsessi jälgida Soomes elades, nii et tegu ei ole Eesti eripäraga. Tootlikkuse tõus tehnoloogia ja logistika arvel on asi, mida jälgitakse kõikjal maailmas, ka riigiametites. Seega saame tänapäeval väita, et ametniku leib võib ju õhuke olla, aga pidevusse ja kindlusse ei maksa liigselt panustada.
Ametnike kirumine saab alati hoo sisse kui poliitikud on äpardunud. Miks? Sest poliitikud on teadlikult hägustanud massiteabes piiri endi ja ametnike vahel. Poliitik valitakse või seatakse ametisse tähtajaks, milleks on periood valimistest valimisteni. Poliitik ilmub alati naeratades kohale kui on võimalik mingi saavutusega kelkida, kusjuures pole üldse oluline see, kas poliitiku teeneid kelgitava saavutuse juures üldse leidubki. Supernäide on Laine Jänes Kihelkonna rahvamaja nurgakivi juures. Kui poliitikud on mingi essu kokku keeranud, poevad nad ise peitu ning saadavad vihase rahvahulga ette ametnikud, kes ju tegelikult saavad oma palka vaid poliitikute otsuste-suuniste elluviimise eest.
On jah. Tegelikult peaks vaatlema riigiametite struktuuri pidevalt ja seda ka pidevalt muutma vastavalt vajadustele ning elu muutumisele. Riik ei ole mingi müsteerium. See on kogukonna haldamise aparaat. Kodus teeb ju igaüks korrektuure vastavalt elule, riigisüsteemis peaks asi samamoodi käima.
Ahjaa, see kirumine on loll mood. Kui keegi kuskil ära konndatakse, ei tähenda, et ta halb ametnik oleks olnud ja teda kiruma peaks. Lihtsalt see ametikoht on osutunud aja jooksul mittevajalikuks. Sel ajal kui see koht aga vajalik oli, tegi ametnik võib olla justnimelt väga head ja kohusetundlikku tööd. Seega on kirumine põhjendamatu.