Kohusetundest ja kingitusest lastele (1)

Kohusetundest ja kingitusest lastele

 

Lugedes lehest Kaarma valla mehe tuleõnnetusest traktoriga, kus arvatavalt jäid süüdlaseks rotid, meenus mulle oma sellesuvine kogemus.

Uue kasukaga rotid

Juba mõni hea aasta tagasi rääkis naabrinaine, et tema kass püüdis kinni musta-valgekirju roti. Asi näis minu arvates imelik, sest olin kuulnud, et nn kultuurrotid ei segune tavaliste ränd- ja kodurottidega. Sel suvel oli mul aga endal vastav kogemus.

Hakkasime äkki märkama, et lauta kanasõnnikusse on tekkinud suured augud, mõni aeg hiljem oli kuke pea äkki verine ning paistes ja paar päeva hiljem leidsime ta laudast surnuna.

Ei osanud süüdlast otsida, kuni ühel päeval nägime pojaga kanaaia lähedal juttu ajades, et suur helehall valgete reitega rott jooksis kana toiduküna juurde ja asus isukalt sööma, kanad aga tõmbusid eemale. Sellega oli ka arvatav kukemurdja teada.

Hakkasime siis puuri ja lõksudega püüdma ning saime kätte 15 rotti, kellest 11 valgehallikirjud, kaks tavalise roti värvi ning kaks tumepruuni. Meie pere häda oli siiski õnneks lähedal elavale kureperele, kes püütud rotid oma poegadele söödaks vedasid, kuid nüüd olen hakanud jälle märkama auke laudapõrandas ja peame uue püügiaktsiooni korraldama. Nüüd, vastu talve pole ka enam kurgi, kellele heameelt teha.

Talvel oli meist kolm kilomeetrit eemalasuvas talus perenaine kuulnud, et siga vingub imelikult, kui söök ette antud. Läinud siis vaatama ja leidnud seaküna otsal istuva mustavalgekirju roti, kes kohe siga kärsast napsas, kui see sööma tahtis hakata. Tean ka lähikonnas juhust, kus lastele peresse lemmikloomadeks võetud rotid pääsesid põranda alla ning hakkasid seal elama oma elu.

Kassiuputus

Kümmekond aastat tagasi elas meie kandis perekond, kus igale pereliikmele kingiti sünnipäevaks kassipoeg, valimata selle sugu. Kui kass suureks kasvas ja ebahuvitavaks muutus, ei lastud looma enam tuppa, vaid kingiti uus kassipoeg.

Asi lõppes sellega, et kogu ümbruskond oli pidurdamatult paljunevaid kasse täis. Öösiti käis pööninguil tõeline kassikontsert ja pulmatrall. Koerad haukusid mis hirmus ja magamisega oli kitsikus käes. Kui sa siis hirmsas vihas öösel pööningule ronisid ja kassikarja laiali ajasid, olid ise vaata et hommikuni ülal. Meie kadunud naabrinaine, kes oli suur loomade sõber, hakkas neid toitma ja oli ka varsti puruhädas, sest selgus, et tema juurde sattus neli emast kassi, kes mitu korda aastas poegisid.

Vanamemmel olid pidevalt sauna ukse taga ämber ja luud, sest kui tal õnnestus veel pimedad pojad kätte saada, siis saatis ta nad “merekooli”.

Kassid polnud aga sugugi rumalad ja hakkasid poegima pööningule murdesse, kust neid oli võimatu kätte saada. Lagedale ilmuti toidukausi äärde alles kuu-poolteise vanuste poegadega. Viimases hädas hakkasid inimesed rotimürki välja panema. Said hukka nii võõrad kui ka oma loomad, tagapihta mõni koer ja kanagi. See kassidega hädas olnud vanamemm on nüüd küll juba kümmekond aastat mulla all olnud, aga kasside ohjeldamatu sigimise mure on paljudes paikades.

Ajad on muutunud, samuti inimeste huvid ja lemmikloomad. Palju on juttu olnud lastele loomade kinkimisest.

Kas loom on lapsele parim kink?

Kõigile on teada, et laps on püsimatu, aga looma, ka kõige väiksema pidamine, nõuab aega ja kohusetunnet. Püsimatul lapsel on ju alati tuhat tööd ja sada tegemist ning tavaliselt jääb muretsetud loomakese eest hoolitsemine ikka vanemate mureks.

Tahaksin kangesti panna inimestele südamele, et enne kui hakatakse lapsele kinkima lemmiklooma, olgu ta milline tahes, mõeldagu hästi järele, kas nad teevad sellega rõõmu oma lapsele või toovad õnnetust kogu ümbruskonnale. Kaarma mehe hädast lugedes tekkis mul mõte, et äkki on sealkandis samuti “häid” inimesi, kes on oma rotikarja on lahti lasknud, ja need loomad nüüd oma vägitegusid teevadki.

Ingrid Holm
arvaja

hingrid@hot.ee

Print Friendly, PDF & Email