Sallivus parandab ühiskonda

 

Mulle tundub, et muulaste integreerimise teema ja kõik sellega seonduv on praegu igal juhul minev kaup. Vabandust, integreerimine kui selline tunnistati ebaõnnestunuks. Osa pidas integratsiooni läbikukkunuks just selle tõttu, et suurem osa integreeritavatest ei saanud selle sõna tähendusest aru. Nüüd on kasutusele võetud uus kodukeelne ehk inimestele vahest mõnevõrra lähem väljend – lõimumine.

Muulaste lõimumine Eesti ühiskonda. Mis vahet sellel on, mis mõistet me seejuures kasutame? Sisu on ju sama. Just selle protsessi sisulisest poolest tahangi ma rääkida. Minuga juhtub huvitavaid asju. Mitte just minu endaga, pigem ma lihtsalt satun kohtama huvitavaid ja ebatavalisi inimesi.

Nüüd, kui ma elan tudengilinnas ja taas aktiivselt koolis käin, pean päris tihti ühistransporti kasutama. See on selline kogemuste saamise koht. Tartu tipptunnil liigub buss minimaalse kiirusega ja kogu selle aja on inimesed üksteise intiimtsoonis. Kes on närviline, kes on väsinud, kes on juba purjus, kes lihtsalt ülemeelik. Igal juhul on ühistranspordis võimalik kohtuda huvitavate inimestega.

Kus on kodumaa?

Tol korral, millest ma pärast pikka sissejuhatust nüüd lõpuks rääkida tahan, istusin bussis kahe vene keelt kõneleva noormehe taga. Pealtnäha olid nad gümnaasiumi viimase klassi ealised, jutu sisust järeldasin, et üsna arukad. Välimuse järgi ilmselt üle keskmise jõukast muulaste perekonnast. Istusin ja kuulasin nende dialoogi.

Noormehed rääkisid serveritest ja IT-projektidest. Üks neist arvas, et tulevikus saab ta kindlasti millegi pöörasega hakkama. Loob midagi IT-alast ja ikka sellist, mis üle maailma kuulsaks saab. Teine noormees toetas sõpra ja kinnitas, et muidugi saad, ning lisas: “Meie kodumaale on just seda vaja.” Hmm, tõepoolest, meie kodumaale, mõtlesin mina. Aga millisele, oleksin äärepealt vahele küsinud: kas sellele hingelisele emakesele kodumaale või sellele maale, kus sa tegelikult elad?

Õnneks noormehed jätkasid oma vestlust, muidu oleksin oma küsimuse vahest esitanudki. Jutu käigus selgus, et kodumaaks pidasid nad ikka Eestit. Nad arutasid omavahel, et siin olevat lihtsam äri püsti panna kui Venemaal. Venemaal pidavat korruptsioon olema.

Siin sündinud ja kasvanud

Olen selliseid inimesi palju kohanud. Neid, kellel on mingil määral rahvuslik identiteedikriis. Inimesed peavad oma kodumaaks Eestit, nad on siin sündinud ja kasvanud. Paljudel juhtudel ei nimeta nad meie riiki Eestiks, vaid kodumaaks, sünnimaaks, isamaaks. Neil on vist niimoodi lihtsam. Aga kui sa riigikeelt ei oska… mis riigi kodanik sa siis oled?

Kui nüüd lähemalt lõimumist käsitleda, siis meenub mulle haridusministeeriumi projekt vene laste eestistamiseks, mis on tegelikult sisuliselt üsna vägivaldne ettevõtmine. Kuna ma ise tegelen oma vabal ajal vene lastega ja püüan neid Eesti ühiskonda lõimida, siis tean, kui valulik võib see protsess ühele lapsele olla. Vene kooli 3. klassis on 60% ainetest eesti keeles (loodusõpetus, matemaatika, inimeseõpetus, muusika, eesti keel). Iseenesest on ju positiivne, et lapsed saavad nii palju eesti keelt praktiseerida. Tahetakse üles kasvatada põlvkond, kes räägiks vabalt nii eesti kui vene keelt. Hea mõte, eks ole?

Aga meetodid?

Mulle tundub absurdne, et ettevalmistusi nõnda vastutusrikkaks ja mahukaks projektiks nagu lõimumine, pole tegelikult üldse tehtud. Haridusministeerium ei ole eesti keele süvaõppe jaoks eraldi õppekavagi välja töötanud. Kõiki aineid õpetatakse vene koolides nii nagu eesti koolis.

Lapsed kasutavad eesti kooli töövihikuid ja õpikuid. Tõlkeid ja keele õppimist hõlbustavaid vahendeid neis pole. Õpetaja käsib inimeseõpetuse tunniks lapsel oma õigused pähe õppida riigikeeles, samas ei saa laps aru, mis asju ta tuubib. Õpetaja seda ära ei tõlgi. “Kodus koos emme ja issiga tõlgid,” ütleb eestlannast õpetaja, kes ise ilmselt ei suudakski seda teksti vene keelde tõlkida.

Lastega tegeledes puutun kokku ka selliste ülesannetega, mida ei suuda minagi kohe ära teha. Üks suurepärane näide 3. klassi inimeseõpetuse töövihikust. Õpikus on ära toodud kaks koolitunnistust aastast 1878 ja 1935.
Töövihikus on selle põhjal tehtud harjutus “Kuidas nimetati neid õppeaineid 1878. ja 1935. aastal?” Ja siis on antud rida erinevaid õppeaineid tänapäeva tunnistuselt. Ülesanne on eesti lapselegi raske, sest esimene tunnistus on kirjutatud vanas kirjas ja et sellest aru saada, peab võtma luubi ja tükk aega dešifreerimisega tegelema. Miks peab lapsi niimoodi piinama?

Liiga keerulised ülesanded

Teine arendav ülesanne puudutas eesti vanasõnu. Täherägastikust tuli üles leida tuntud eesti vanasõna, mida kõik teavad ja mis on seotud kooliga. Nii ma siis otsisingi. Tund aega ja siis jätsin pooleli. Selle peale hakkasid poisid mu hariduses kahtlema.

Tahan, et Eesti ühiskond oleks ühtne. Ihkan üksmeelt, sallivust, rohkem armastust. Soovin, et kõik sammud oleksid läbi mõeldud ja ükski ühiskonnaliige ei peaks oma päritolu pärast kannatama, et ühiskonnaga lõimumise protsessi käigus ei peaks keegi midagi tähtsat kaotama, unustama, kõrvale heitma, häbenema. Tahan, et oleksime multikultuursed.

Hea oleks, kui need lapsed, kes pole sünnipäraselt eestlased, ei peaks kodus küsima: “Emme, miks ma koolis eesti keeles õpin – me elame ju Venemaal?” Nad teaksid, kes nad on ja miks nad seda keelt räägivad.