Tõehetke-Irene kolib Saaremaale (8)

Tõehetke-Irene kolib Saaremaale

 

Ma olen enam-vähem kindel, et igaüks, kes selle loo lugemist alustas, tegi seda selle tõttu, et pealkirjas esinesid sõnad “Tõehetke-Irene”. Tunnistan ausalt, et ma oleks ise ka veebis selle pealkirja peale klikkinud või paberlehest lugu lugema hakanud. Mis seal imestada, kui päevas koguvad veebis enim klikke spordireportaaži vormis kirjutatud ülevaated “Tõehetke” või mõnest “Lihtsa elu”-tüüpi saatest. Et oleks ikka kohe järgmisel minutil teada, et Gabriel valetas, kui ütles, et ei ole grupiseksi teinud, ja Irene luiskas, et pole oma alastipiltide eest raha saanud.

See, et sinu kodukant saab uue asfalttee või kellelgi läks kusagil hästi, on marginaalne. Kelle asi? Hoopis olulisem uudis on see, et Farmi-Gabriel ja Strippari-Marco lähevad karvupidi kokku. Hurraa!

Tegelikult on kurb, et maailm meie ümber aina kollasemaks muutub. Oluline pole üks või teine uudis, mis puudutab otseselt meie enda ümbruskonda või meie enda heaolu. Huvi pakub vaid see, kus on verd, higi, pisaraid või kellegi valu. Või siis valetamine ja vassimine. Ja mida rasvasemalt see esitatud on, seda parem. Et inimene saaks ikka vere lõhna ninna ja tulekahju kuumust oma nahal tunda.

Kas meie elu on läinud nii igavaks, et peame endale sellist meelelahutust otsima? Saades perversset mõnu nende kodanike üle irvitades, kes tõesti tunnistavad et nad unistavad seksist neegriga või kelle elu mõte on kollase ajakirjanduse veergudel järjekordse ajulageda ütlusega välja tulla. Või tundma uudiseid lugedes esmajoones huvi selle vastu, kes sai peksa, kus põles ja kes autoga vastu puud põrutas.

P.S: Pealkirjas toodud väide põhineb siiski vaid kinnitamata andmetel, nagu on tänapäeval kombeks kirjutada.

Print Friendly, PDF & Email