Tänane päev möödanikus

Tänane päev möödanikus

 

Täna sada kolmkümmend aastat tagasi, 1878. aasta 20. septembril, sündis ameerika kirjanik, publitsist ja sotsialistlikke, isegi vasakradikaalseid ideid propageerinud poliitikategelane Upton Beall Sinclair (suri 1968).

Tema tuntumad teosed – näiteks “Džungel” (The Jungle), “Söekuningas” (King Coal), “Õli!” (Oil!, eesti k 1932) – sisaldavad rohkesti Ameerika kapitalismi teravat sotsiaalset kriitikat. Seepärast on ka mõistetav, miks külma sõja päevil avaldati Nõukogude Liidus tema teoseid lausa massitiraažides. Mäletan, et NL-is oli eriti populaarne Sinclairi romaan “Boston”, mis pajatab kahe itaalia päritolu anarhisti Sacco ja Vanzetti kohtuprotsessist ja nende hukkamisest.

Kõnealused mehed anti 1920. aastatel kohtu alla topeltmõrva eest. Sellest hoolimata astus maailma vasakpoolselt meelestatud avalikkus nende kaitseks usinasti välja.

NL-is kuulutati Sacco ja Vanzetti lausa tõelisteks revolutsionäärideks, nende nime kandsid mitmed tänavad, tehased ja vabrikud (näiteks üks pliiatseid tootev vabrik).

Eesti keeles pole aga tänase sünnipäevalapse teoseid – ingliskeelse Vikipeedia mittetäieliku nimekirja järgi on neid umbes 100 – eriti avaldatud. Eelpool sai juba mainitud, et 1930. aastal andis Looduse kirjastus Tartus välja tema romaani “Õli!”. Veel leidsin rahvusraamatukogu kataloogist järgmised teosed: “Rahawahetajad” (1909), “Metropolis” (1912), “Ameerika miljonääri elu” (1924), “Sada protsenti” (1927), “Pärast veeuputust” (1928) ja “Sylvia” (1995).

Sada aastat tagasi, 1908. aasta 20. septembril, suri hispaania romantilise ajastu suurepärane viiuldaja ja helilooja Pablo de Sarasate (sünd 1944). Tema õige nimi oli Martín Melitón.

Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aasta 20. septembril, ühines tookordne Nõukogude Liit Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga. Enne seda kuupäeva avaldasid Nõukogude kirjastused, ka Nõukogude Eesti omad, välisautorite töid nende nõusolekuta. Honorari ei makstud autoreile üldse. Ja kui maksti, siis ainult rublades, ning sedagi juhul, kui autor juhtus tulema Nõukogude Liitu.

Inglise kirjanik John Boyton Priestley (1894–1984), kelle näidendeid Nõukogude teatrites tihti lavastati, meenutas, et kui ta sattus esimest korda Moskvasse, anti talle üle mitu kilogrammi kaalunud rublapakid. Selle raha eest ostis ta veidi kalamarja ja mõned suveniirikesed.

Ärasõidu eel ladus ta rahapakid hotelli Metropol numbritoa lauale ja pakkus neid temaga hüvasti jätma tulnud nõukogude kirjanikele. “Mitte keegi neist ei võtnud rublakestki,” meenutas Priestley. “Kõik vaatasid hirmunult ringi ja lahkusid kiirustades.” Olid ajad, olid kombed!

Järgnevalt ühest väga huvitavast tähtpäevast. Nimelt toimus sada kakskümmend aastat tagasi, 1888. aasta 19. septembril, Belgia idaosas Liège’i kuurortlinnakeses Spa esimene konkurss, kus hinnati naisterahva ilu. Kandideerivaid daamikesi oli tookord rohkesti – 350. Vaid 21 neist pääses konkursi finaali, kus eranditult meestest koosnev žürii hindas neid suletud uste taga. Võitjaks tuli keegi Bertha Soucaret – Prantsusmaa meretagusest Guadeloupe’i departemangust pärit naine. Auhinnaks olevat ta saanud 5000 franki, mis oli tookordses vääringus küllaltki suur summa.

Kuid Spa linnake ise on kultuurilukku jäänud veel ühe sündmusega – väidetavalt oli just seal sündinud Agatha Christie’ kriminaalromaanides tegutsev nutikas detektiiv Hercule Poirot.

Ja veel naistest. Eile möödus sada viisteist aastat päevast, see oli 1893. aasta 19. septembril, mil üks riik andis esimesena õrnema soo esindajatele valimisõiguse, nii aktiivse kui ka passiivse. Oletan, et paljud ei tea, mis riigiga oli tegemist. See oli Uus- Meremaa, tookord veel Briti impeeriumi dominioon. Kui imelik see ka pole, kuid Suurbritannias endas said naised valimisõiguse alles 1918. aastal.

Print Friendly, PDF & Email