Lenduriks klassivendade kiuste

Lenduriks klassivendade kiuste

VABA MEES VABAL MAAL: Paar korda aastas käib August Koor ikka oma kodus Saaremaal. Vanem õde Helju on Matsi koha kenasti korras hoidnud.

Aasta oli siis 1964, kui Kingissepa Viktor Kingissepa nimelise keskkooli 11C klassi abiturient August Koor (62) kirjutas kirjandis, et tema tahab saada lenduriks. Õpetajale meeldis, luges kirjandi klassis ette. Klassivendadele tegi ühe maapoisi utoopiline unistus hirmsasti nalja. Aga juhtuski nii, et Tagamõisa poolsaare tagatipus asuva Neeme küla poisist saigi lendur. Nüüd naerab Ats (nii teda kooliajal kutsuti), et tema selle kihlveo võitis. Kuna mäng käis tookord ikka väga kõrgete panuste peale, siis on armsad koolivennad talle tänase päevani sõiduauto Volga võlgu. Volga Ats küll sai, ostis ise oma lenduripalga eest.

Ühel üpris vihmasel päeval kohtusime Augustiga tema lapsepõlvekodus Matsil. Sinna kohale jõudmiseks tuli läbida pea kümmekond kilomeetrit põhjatut teed. Kuna taevast kallas vihma kui oavarrest, olid sügavad augud ääreni vett täis ning teadmatusest, mis seal põhjas peituda võib, liikusime edasi üpris aegamisi. Ja järsku paistis kadakate vahelt justkui nukumajake!

Et Matsi talukoht nüüd nõnda korras ja kaunis välja näeb, selles on “süüdi” Augusti vanem õde Helju. Temale oligi August koos abikaasa Eveliniga külla tulnud. Ats on kõva seenelkäija, seegi kord oli ta just nüüdsama metsast tagasi jõudnud, korvid kuuseriisikaid täis.

Lennukid lendasid üle Neeme küla Harilaidu

Istusime lehtlas. Helju teadis väga täpselt, kuidas nooremal vennal lenduri-mõte pähe tsuskas: “August tegi eesti keele kirjandi kolme peale ja siis kuulutas – kui ma eesti keelt ei oska, hakkan vähemalt vene keelt õppima!”
August ise rehmas käega, tema mäletas asja hoopis niimoodi: “Tol ajal oli Saaremaal vähemasti kolm lennupolku. Lennukid lendasid kogu aeg meie majast üle, käisid ju Harilaius pommitamas. Mäletan, kirjutasin kirjandis, et tahan saada lenduriks. Poisid naersid, et sinust, Ats, küll lendurit ei saa. Sealt see kangus peale tuli.”

Balašovi lennukool oli lähim

Klassivennad August Koor ja Arvo Sirel olid poisid, kes otsustasid pärast keskkooli sõjakooli minna. Arvost sai raketikooli kasvandik. Ats ütles sõjakomissariaadis, et tema tahab lennukooli. Ametnik oli üllatunud. Teatas, et Eestile pole lennukoolidesse eraldatud mitte ühtegi kohta. Kui noormees kangekaelselt oma tahtmisele kindlaks jäi, laotati talle ette kaart, kus kõik Nõukogude Liidu lennukoolid kenasti peal. Ats märkas, et Balašovi lennukool Saraatovi oblastis on Eestile kõige lähemal. Näitas näpuga, et tahab Balašovi lennukooli.

“Sõjakomissar kohkus päris ära. Ütles, et oi-oi, sinna üldse ei saa, sest Balašovi võetakse ainult kõrgete ülemuste lapsi. Lõpuks kirjutas mulle kohe edasi-tagasi sõidupileti, sest nagunii see poiss sealt tagasi tuleb…,” meenutas Ats.

Konkurss oli meeletu. Lennukooli soovijatest kutsuti sisseastumiskatsetele 4000, vastu võeti 200. Neist sadakonnal aitas sisse saada üks telefonikõne, umbes poolsada oli neid, kelle papa ise selles koolis õppejõud või instruktor. Saaremaa poiss sooritas kõik eksamid viitele, väljaarvatud venekeelne kirjand.

“Eksamil istus minu kõrval venelane, pärast tuli välja, et Nõukogude Liidu kangelase poeg. Poetasin oma töö tema ette, et parandagu vähe. No tema siis parandas mulle kaks viga juurde… Sain kolme. Muidu oleks ehk nelja saanud.”

Balašovi lennukoolis õpetati välja sõjaväe transpordilendureid. August Koor oli selles koolis ainus eestlane. Pärast lennukooli edukat lõpetamist lendur-inseneri diplomiga tegi noormees kiiret karjääri – lennukikomandöri abist sai peagi komandör, rühmakomandör ja seejärel eskadrillikomandöri asetäitja.

Lennuteed viisid üle maailma

Aastatel 1975–1978 õppis August Koor Gagarini-nimelises Õhujõudude Akadeemias. Lõpetas kiitusega. Karjääriredelil tõusis eskadrillikomandöriks. Jätkus kirev ja ohtuderikas teenistus Nõukogude Armees juhtivatel ametikohtadel.

August pajatas osalemisest missioonidel Afganistanis (aastatel 1979–1982), Süürias 1973 ning Kagu-Aasias Vietnamis, Laoses ja Kambodžas 1982–1983. Õde Helju poetas vahele, et nende ema suri Atsi tegemiste pärast muretsedes vaata et mitu aastat varem… Mitmeid kordi tuli ette ohtlikke olukordi. Isegi väga ohtlikke. Kord hakkas kütus lõppema, äike kimbutas ja varulennuväljad lõpetasid lennukite vastuvõtu.

Teinekord, mäletab Ats, lendas ta kolm päeva ja kaks ööd ühtejärge. Ja seejärel tahtsid ülemused, et ta teeks veel ühe lennu. “Hakkasin vastu. Ütlesin, et ma ei lenda ja kõik. Ma tapan ju ära meeskonna ja iseenda ka. Sain loomulikult sõimata, aga lõpuks rahuneti maha – no mine siis magama.”

Jätsin nimme mitme sellise olukorra täpse kirjelduse kirja panemata, sest ühe naisterahva mõistuse jaoks on need situatsioonid liialt keerulised. Ikkagi lennunduse värk. Mida aga tähele panin, oli see, et mitmeid kordi tuli Atsil näidata oma

saarlaslikku kangust. Olid ju mõned lennundusest mitte midagi jagavate vene ülemuste käsud kui mitte öelda rumalad, siis igatahes mitte eriti mõistlikud või ratsionaalsed. Ehk tänu sellele kangekaelsusele me seda juttu nüüd Matsi talu õues rääkida saimegi.
August lendas sõjaväe transpordilennukitega üle 27 aasta ja jõudis karjääriredelil polkovnikuni välja.

Tagasi Eestis – vaba mees vabal maal

Tagasi Eestisse tuli August aastal 1991. Eesti oli saanud iseseisvaks ja riigid alla kirjutanud lepingule, mille alusel kõik eestlased kutsuti Nõukogude armeest tagasi koju. August oli selleks ajaks tõusnud polkovnikuks ja juba välja teeninud pensioni (lendurid saavad pensionile varem – tööstaaži oli tal, tollal 45-aastasel mehel, juba üle 46 aasta). Aga noor Eesti riik vajas haritud mehi.

August asus tööle lennuametisse, kus töötas mitmel tähtsal ametipostil. Lõpuks oli ta üle viie aasta lennutegevuse osakonna juhataja. Inspekteeris lennundusega tegelevaid firmasid, võttis vastu lennueksameid jne. Tööpõld oli lai. Töötas täpselt 7 aastat ja 1 kuu. “Siis sai küll, sest kõiki asju hakati politiseerima,” ütles August. “Taheti, et töötaksin oma põhimõtete vastu. Mina nii ei saa. Ütlesin, et olen eluaeg läinud ikka ausalt ja otse.”

Praegu elab August koos abikaasa Eveliniga Kohilas. Tema suur hobi on ristsõnade lahendamine, meeldib kõndida metsas. Tore on, kui seejuures ka seeni ja marju saab. Ütleb, et on vaba mees vabal maal. Ja naudib seda vabadust. “Olin ju üle 27 aasta väga kinni. Kogu aeg pidid sa valmis olema, sest ega tea ju, millal tuleb häireolukord. Mida kõrgem koht, seda suurem töökoormus… Tööpäevad olid väga pikad – sageli oma 16 tundi.”

Tuletasin Atsile meelde seda, et üksvahe liikus kooliõdede-vendade hulgas kõmu, nagu oleks ta juba kosmonaut või selleks peaaegu saamas. Sellepeale naeris Ats päris kõvasti: “No neil kosmonautidel on ju omal ka pojad…”

Mõned veidrused on Atsil küll. Selgus, et mobiili mehel ei ole, arvutit pole enesele ka muretsenud. Põhimõtteliselt. Lennuametis tööl olles keeldus ta ka ametiauto kasutamisest väljaspool tööaega. “Mul pole neid hüvesid ju vaja,” väitis ta kindlalt.

Saaremaal käib August paar korda aastas. Paljulapselisest perest (peres oli 8 last) on kaks õde ja kaks venda jäänud toimetama kodusaarele. Õde Helju on koduse koha kenasti korras hoidnud. Siia on lust tulla.
Augusti huvi lennunduse vastu on kandunud edasi tema tütrele Juliale, kes lõpetas Moskva lennundusinstituudi. Pärast seda tudeeris neiu veel rahvusvahelist ärijuhtimist ja tegutseb nüüd Moskvas kõrgel ametipostil.

Print Friendly, PDF & Email