Kuidas aidata hingemures sõjameest? (3)

Kuidas aidata hingemures sõjameest?

 

Poolteist aastat tagasi Afganistanist naasnud Saaremaa noormehe vabasurma minek tõstatab küsimuse, kas riik ikka toetab missioonilt naasnud sõdureid tavaellu tagasipöördumisel piisavalt. Noormehe ühe perekonnaliikme sõnul oli ta muutunud väga kinniseks ning ehkki temaga korduvalt vesteldi, tõdesid pereliikmed, et ei suutnud teda piisavalt aidata. Kuhu abisaamiseks pöörduda, perekond ei teadnud.

Et missioonil käimine võib sõduritele ja nende peredele tugevalt mõjuda, teab Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna esinaine Rita Loel, kes on teemaga üksjagu kokku puutunud. Tema sõnul ei ole olnud harvad juhtumid, kus pered on pärast pereisa missioonile läkitamist lahku läinud või siis on kojunaasjat ees oodanud hoopis tühi korter.

Konfliktid tekivad ka sellest, et naise jaoks tuleb missioonilt tagasi “hoopis teine mees”, inimene, kes käitub harjumatult ja veidralt. Samas ootavad mõlemad pooled, et neisse suhtutaks teistmoodi, sest mõlemad on ju saanud hakkama kangelasteoga – üks välismaal sõdides, teine kodus üksinda igapäevaelu korraldades.

“Mulle tuli meelde, kuidas mu mees missioonipuhkusel olles mu peale karjus, kui ma üle muru tatsasin, et lollakas, kuhu sa lähed,” meenutas Rita Loel üht seika ajast, mil tema abikaasa missioonil käis.
Alates 1995. aastast on erinevatel rahvusvahelistel missioonidel osalenud ligikaudu 2000 Eesti kaitseväelast.

Missioonil käinud Taavi sõnul on tekkivad probleemid sügavalt individuaalsed, kuid üldiselt hakkavad posttraumaatilise stressi ilmingud tunda andma umbes kolm kuud pärast operatsioonilt naasmist.

“Siis läheb see pinge ja valmisolek iga hetk reageerida maha, võtad juba vabamalt ja siis löövad need asjad välja,” kirjeldas ta. Samas hakkas näiteks temaga koos töötanud liitlasriigi fotograaf juba missioonil olles halvasti magama ja rohtusid võtma. “Aga ta nägi ka väga karme asju. Mina nägin neist ainult fotosid – siin on selle kuti jalg ja siin on see teine kutt jne,” rääkis Taavi.

Sõda muudab meest

Seda, et missioonil kogetu kellegi enesetapuni viib, Taavi siiski ei usu. “Siin peab muid eraelulisi asju ka lisaks olema,” ütles ta. Taavi ise ei märganud, et ta tagasi tulles muutunud oleks. Samas ei olnud ta ka võõrsil olles tulevahetusse sattunud. Küll aga olid mõned tema lähedased arvamusel, et mehes on muutus toimunud.

Neli korda missioonil käinud Taniel Vares usub samuti, et pärast missiooni tavaelus hakkama saamine sõltub inimesest endast. Varese sõnul ei saa tema Horvaatia ja Bosnia kogemust võrrelda küll sellega, kus praegu käiakse, kuid tema Afganistanis ja Iraagis käinud tuttavatel on siiski kõik hästi läinud.

Tavaellu tagasipöördumise teeb raskeks see, et missioonil olles ei ole vaja muretseda igapäevaste asjade pärast. “Sa harjud seal ära, et sinu eest on kõik ära tehtud,” ütles ta. Ehkki Taniel on tagasi tulles kenasti hakkama saanud, ei jätnud missioonil käimine temalegi mõju avaldamata. Koju tulnuna linnapargis jalutades mõtles ta tahtmatult, kas on ohutu muru peale astuda. Horvaatias oli palju miinivälju ning sellega seotud kõrgendatud tähelepanelikkus oli alateadvuses säilinud.

Ehkki tema sai endaga hakkama, tunti tema käekäigu vastu pärast missiooni huvi ka kaitseväest, kust helistati koju ja küsiti, kuidas läheb ja kas kõik on korras.

Naiskodukaitsjad appi

Nii ei ole asjad kogu aeg käinud. Missioonil käijate peresid hakkasid 90. aastate lõpul esmalt toetama naiskodukaitsjad. 1996. aastal käis Rita Loel naiskodukaitsjatega USA-s Marylandi rahvuskaardis tutvumisreisil. Ta oli väga üllatunud, nähes, kuidas seal missioonidel käijate peresid toetatakse. Eestis tema sõnul sellistele asjadele siis veel ei mõeldud ning nii sündis tal mõte sarnane süsteem siingi luua.

Naiskodukaitsjad hakkasid koostöös rahuoperatsioonide keskusega (ROK) missioonil olijate koju jäänud abikaasadega suhtlema ja neile koosviibimisi ja üritusi korraldama, samuti missioonile saatmise ja naasjate vastuvõtupidusid ning jõulupidusid lastele. “Kolmandal peol ütles üks Liibanonis käinud sõdur, et te olete ainsad, kes meist hoolivad,” meenutas Rita Loel.

Tema sõnul hakati perede abistamisest riiklikul tasandil mõtlema alles siis, kui pärast esimesi missioone hakkasid ilmnema rahuvalvajate pereprobleemid ning tuli ette isegi enesetapukatseid. Siis loodi psühholoog Tiiu Meresi eestvedamisel MPT – Missiooni Perede Toetusprogramm. Naiskodukaitsjad hakkasid riigi toel vastavat koolitust saama, said teada, millised probleemid võivad missioonil käinutel perekondlikus elus tekkida ning miks mehed tagasi tulles teistmoodi käituvad.

Naiskodukaitsjad nägid perede abistamise süsteemi sellisena, et nemad saaksid koju jäänud peredele igapäevase elu korraldamisel abiks olla, nendega igapäevaselt suhelda ning aidata, kui midagi juhtub. Ei saa ju missioonil olev abikaasa koduseid probleeme lahendada, veelgi enam, nendest kuulmine võib temas hoopiski stressi tekitada. “Vabatahtlik on lähedal, tavaline inimene, kes ei kanna sotsiaaltöötaja või psühholoogi silti, ta on nagu sõber, kes võib su kätt hoida ja niisama rääkida,” võttis Rita Loel asja mõtte kokku.

Paraku ei läinud süsteem sellisel kujul käima. Viimased kaks aastat Naiskodukaitse MPT programmis enam ei osale. Kaitseliidu ja ROK-i kaudu toimunud koolitused lõpetati ära ning MPT jäi täielikult vaid ROK-i korraldada. Rita Loel on pettunud, sest nüüd on tunne, nagu oleks naiskodukaitsjaid riigi raha eest niisama koolitatud.

Kaitseväe sotsiaalse ja psühholoogilise toetusega tegelevad spetsialistid kinnitasid aga, et koostöö Naiskodukaitsega ei ole lõpetatud, otsitakse vaid sobivaimat koostöövormi. Vabatahtlike kaasamine perede toetamisega soetud tegevustesse on nende sõnul alati aktuaalne olnud.

Samas lisasid nad, et põhjuslikku seost on välisoperatsioonil osalemise ja pere laialimineku vahel keeruline leida – selleks peaks olema võimalik võrrelda samalaadse perega, mille liige ei ole missioonil käinud, et kas nad teatud aja pärast lähevad lahku või mitte.

Enamik välisoperatsioonidel osalenud sõdureid tuleb spetsialistide andmeil tavaellu naasmisega toime täiesti iseseisvalt ning vajadusel on neil alati võimalik pöörduda ka vastavate tsiviilspetsialistide poole. Naasnud sõdurite toimetulek sõltub isiksuseomadustest ja õpitud toimetulekumehhanismidest. Enamasti aitab tagasi tavaellu integreeruda toetav perering.

Toetusprogramm peredele

ROK-i sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse sektsiooni sotsiaaltöötaja Liilia Kivinukk rääkis, et MPT toimib praegu kahel viisil – internetis ning toetusüritustena.

Üritusi korraldatakse kõigepealt kuu aega pärast seda, kui üks üksus on missioonile läinud. Need on pereüritused, kus peredele antakse informatsiooni missiooni kohta, räägitakse kohast, kus mehed on.

Näidatakse pilte eelmisest missioonist, vahel on olnud videosid. Põhiliselt näidatakse elu-olu: kus mehed magavad, mida söövad, mida vabal ajal teevad, millised on olmetingimused jne. Üritusele tuleb rääkima ka keegi eelmise missiooni meestest.

Teine üritus tehakse kuu aega enne üksuse tagasitulekut. Seal räägitakse probleemidest, mis võivad tekkida, kui mees naaseb – millised probleemid temal on ja millised kodus võivad tekkida ja kuidas neid mahendada. Pered saavad ka kontaktandmed, kust neil on võimalik oma muredele lahendusi otsida.

Selliseid üritusi on korraldatud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, ka Kuressaares ja Jõhvis. Viimati tehti seda Valgas. Üritustest antakse teada koju saadetavate kutsetega. Vahel on käidud ka ise kodudes, kui inimesed ei saa tulla.

Internetis on igapäevaseks suhtluskohaks MPT koduleht. Seal saavad need, kelle missioonile mineja on üles andnud oma lähedaste ringi kuulujana, omavahel suhelda. Foorum on kinnine ning seda, et sinna võõraid ei satuks, kontrollib teabeallohvitser. Sinna saab panna ka igasugust informatsiooni ning mehed ise panevad ka pilte. Sellisel kujul on MPT töötanud vähemalt neli aastat.

Ühel või teisel kujul osaleb MPT-s üle kolmandiku missioonil käivate meeste peredest. Kaitseväe spetsialistid märkisidki, et esmajärjekorras on abi otsimine inimese enda asi, sest aidata saab vaid seda, kes tunneb, et ta abi vajab ja on nõus seda vastu võtma.

Afganistanis teeninud Lauri Jalak: see on nagu varuvarjuta langevarjuhüpe

Kuidas sõjas käik eesti mehele üldiselt mõjub? Kas oled oma missioonikaaslastega hiljem ka kokku saanud ja rääkinud? Kuidas neil läheb?
See on nagu varuvarjuta langevarjuhüpe, mis kestab kordi kauem, ja sa tead, et sul on ainult üks elu. Teatud mõttes on nende meeste näol tegemist Eesti koorekihiga, kes omavad oma tegevuse üle kontrolli, ja seega võib öelda, et neil läheb hästi. Enamik uuesti missioonile ei lähe, kuid on ka neid, kes lähevad tagasi. Minu siiras arvamus on see, et kõik saavad aru, kui napilt nad on pääsenud, kui eluga tagasi tulevad – mõni saab varem, teine hiljem.

Kuidas sõda mehi muudab?
Pool aastat järjepidevat rasket pinget ülirasketes oludes paneb elule natuke teise nurga alt vaatama. Üldiselt peab inimene ehk siis sõdur, kes soovib pääseda välislähetusse saadetavasse üksusse, vastama teatud kriteeriumidele (Eesti kodanik, hea füüsiline vorm, kriminaalkaristuseta, ajateenistus läbitud, läbitud terviseuuringud nii vaimu kui füüsise alal arstliku komisjoni ees, taustauuringud jne).

See omakorda tähendab, et kuigi on teatav inimmaterjali puudus, ei pääse sinna siiski suvaline tegelane, vaid üksused komplekteeritakse hoolikalt. Ja kindlasti katsutakse iga mees välislähetusele eelneval väljaõppeperioodil läbi, kas ta on vääriline lippu kandma. Tulenevalt sellest on Eesti üksustel ka kõrge sisene moraal ja distsipliinitunnetus.

Kuidas Eesti riik missioonilt saabunud mehi toetab, kas üldse toetab?
Afganistani ja Iraagi näol ei ole tegemist missiooniga. Me ei vii nendele usku, rahu ega humanitaarabi, vaid reageerime vastase tegevusele, provotseerime vastast, seega järgime koalitsiooni poolt kehtestatud sõjalisi ja poliitilisi eesmärke. Kindlasti ei jää ükski võitleja, kes vähegi ilmutab vajadust hingelise abi järele, tähelepanuta, vastav abi garanteeritakse. Kohapeal tagab selle meditsiiniline personal, Eestis aga psühholoogid.

Kas mehed üldse kipuvad abi küsima?
Pigem ei, kuid on erandeid.

Miks eesti poisid Afganistani või Iraaki lähevad?
Kindlasti võib spekuleerida ja vaagida erinevaid põhjuseid, kuid tooksin esile tähtsama – eelkõige on nad sõdurid.

Kas sina läheksid veel tagasi?
Mulle ei meeldinud ükski päev seal Afganistanis, kuid mulle meeldis, kuidas me üksusena hakkama saime.

Raul Vinni, Andres Sepp, Ain Lember, Sergo Selder

Print Friendly, PDF & Email