Endel Jõesalu on seitse aastakümmet merd nõudnud

Endel Jõesalu on seitse aastakümmet merd nõudnud

NII TÖÖ KUI HOBI: Meretöö on Endlil hinges.

Mihklikuul kaheksakümne viieseks saav Endel Jõesalu on lahtiste kätega ja tasakaalukas, kalapüüki kenasti tundev mees, kes on koos abikaasaga üles kasvatanud-koolitanud kolm tütart. Endel kannab endas pilti esimesest Eesti Vabariigi aegsest paraadist Tallinnas, kus ta noorkotkana osales. Teda rõõmustab, et 33—–aastane tütrepoeg Janno kipub Muhusse jõudes kohe merele, kus ta käis koos vanaisaga juba 7-8-aastasena.

Endel on isa poolt muhulane, ema poolt saarlane. Kodust on mällu jäänud jutt, et tema isaisa tahutud on Pädaste mõisa sepikoja ümmargused dolomiidist sambad. Kui emaema Sõrves esimese Eesti ajal lehmapidamisest loobus, rändas lehm Muhusse Simistesse hobuvankri järel kolm päeva, ööbiti Nasval, Saklas ja Orissaare kõrtsis.

Esimene paat ja sadamatöö

1937. aastal muretses Endli isa naabrimehega kahasse paadi, kus peal Pärnust ostetud Strick-mootor. Sellal püüti põhjaõngedega edukalt palju angerjaid. Kui vaja, käis Endel isa asendamas. Enne paadi soetamist käis ta nooremana kalal ka üksinda – jalgsi põhjaõngesid sisse viimas. Endel on rändpüügil käinud Varbla laidudest Siiksaareni. Angerjas, kolme-nelja öö püük, anti Virtsus ära Koti-nimelisele ülesostjale küllaltki hea hinnaga. Püük kestis sõja tulekuni. Sõja ajal läks paat Kuivastust kaduma, ilmselt oli Rootsi minejail vaja. Paat oli hea, meistriks üks vendadest Nigudest.

1922. aastal sündinud poisid pidid minema vene kroonusse, aasta noorem Endel pääses. Saksa ajal ehitas ta Virtsu ja Kuivastu sadamaid tugevamaks ja laiemaks.
Endel: “20. veebruaril 1943 viis torm tehtu minema. Jää liikus Suures väinas paarsada meetrit.”

Saksa aja lõpul mobiliseeriti ka sadama ehitajad, polnud Endlilgi pääsu. Klooga laagrist liiguti Narva poole. Kadrinas kohati taganevaid vägesid ja igaüks vaatas, kuidas koju sai. “Rudolf” tõi Endli Virtsust tagasi Muhusse.

Praegu võiks noorkotkaid ja kodutütreid rohkem olla

Mees leiab foto, kus ta on 14-aastase noorkotkana, paraadvormis Vikerlaste rühma liige, ning rõõmustab, et tema noorima tütre poeg Kaarel, Aravete keskkooli 10. klassi noormees, astus kaitseliitu. Endel arvab, et küllap mõjutas Kaarlit see, et tädipoeg Janno on juba mitu aastat kaitseliitlane Paide malevas, tubli harrastussportlane, osaleb igal suvel neljal-viiel maanteejalgratturite võistlusel. Janno on käinud ka Erna-retkel. Oma langevarjuhüpetest andis ta Muhu vanaisale teada alles pärast esimese hüppe sooritamist.

Endel meenutab Vikerlaste rühma laagreid Kesselaiul ja Orissaares. mil ta esimest korda väikesekaliibrilise püssi kätte võttis ja eneselegi ootamatult laskevõistlustel neljanda koha sai. Ta pajatab ka, kuidas ta koos teiste noorkotkastega Kuivastus president Pätsu visiiti ootas. Noorkotkana Tallinnas paraadil osaledes nägi ta nii Pätsu kui ka Laidoneri.

Vanaisa teab, et Janno on koos isaga käinud Saksamaal hirvejahil. Kui küsin talt lapselapse langevarjuhüpete kohta, kommenteerib Endel vaid: “Mees [on] ikka mees!” Vanaisa ja tütrepoja merel sõlmitud side on nii tugev, et kauaaegsel merenõudjal on Janno Muhusse tulekuks, mil koos püügile minnakse, kõik ammu korda sätitud.

Neli tonni kandev paat tuli päris korralik välja

“Esimesel Lõunaranna kolhoosi aastal lubati Karjalasma metskonnast puid maha võtta. Käisime seal koos naabrimehega, langetasime puid, lauad saeti Leisi saekaatris. Suve lõpul või sügisel tõime need sealt hobusega ära. Hakkasime ise uut paati tegema. Rässa mees Madis Kann oli juhendav meister. Madis tegi puutööd tormipäevadel või muul merest vabal ajal. Väga hea paat tuli. Teenis meid 10–12 aastat.”

Lõunaranna kolhoosis hakati ehitama suuremaid, kalureile vajalikke transportpaate, neid tehti kolmele brigaadile, juhendajaks ikka Madis Kann. Suuremad paadid võisid peale võtta 10 tonni.

Endli sõnul oli räimepüük ikka põhiline. Püüti ka soomkala, mida praeguse mereloomusega võrreldes oli toona ikka väga palju. Siig oli pere laual peaaegu igapäevane toidus. Mees räägib, et rändpüügil, sügisesel võrguräimepüügil, käidi Kõigustes, Turjal ja kodusele Simistele pisut lähemal Kübassaares. Kala oli palju, raha tuli – sai eluga hakkama ning raha jäi veel ülegi. Endel meenutab võrgupüügi kenasid saake: 6 tonni räime 20–24 võrgu kohta ning kuidas kord sai Virtsus üle antud ühe päeva püügina 50 tonni räime.

Kuidas Endel auto sai

Oma esimese auto, Moskvitš 408, tõi Endel Moskvast. Praegu ei oskaks sellist inimestevahelist usaldust uneski näha. Üks Muhu mees oli Esimese ilmasõja ajal läinud Austraaliasse, tema naine jäänud Eestisse. Nõukogude ajal tekkis neil jälle kirjavahetus. Muhulasest oli Austraalias saanud jõukas mees, kel mureks vaid, kuidas saaks oma kodumaile mahajäänud naist toetada.

Austraalias kombineeriti variant – Endel maksab 80-aastasele naisele siin auto välja. Naine kirjutas siis mehele, et raha on makstud, vormista auto kinkimine selle mehe nimele. Austraallane maksis Moskvale Moskvitš 408 välja, sellest, kuidas ja kellele, pole Simiste mehel tänase päevani aimu. Endlile tuli teade kingitud auto kohta, mis ootas teda Moskvas. Kaluri sõnul maksis Moskvitš 5000 rubla ja oli sel ajal üsna hinnatud masin.

16 aastat hiljem, Saare Kaluri ajal, sai kalamees 1980. aasta sügisese siiapüügi eest Moskvitš 412 ostuloa. Selle autoga sõitis ta pea kakskümmend aastat. Tol sügisel püüdis Endel viie mehega viis ja pool tonni siiga, oli ka kalur-brigadir (viis aastat järjest nii kunagises Lõunarannas kui ka Saare Kaluris).

FIE-na ostis mees Pärnust plastpaadi ning aastatel 1993 ja 1994 sai koos naisevend Volliga püütud palju ahvenat. Kui naisevenda enam polnud, püüdis Endel koos vennaga. Püüti nii võrgu kui ka rivimõrraga. Merega kokku kasvanud mees lõpetas FIE-na tegutsemise 2005. aastal.

Merehommikud jäävad Õnnelasse alatiseks

Kui teisi polnud, läks mehega koos merele abikaasa Õnnela, kellele meretöö meeldis. Muidu töötas naine kolhoosis nii põllul kui ka laudas, veel peale pensionile jäämistki. Ometi oli tragi naine kõige selle kõrval ka hinnatud tikkija Ukus. Tema tööde jõudmist Uku poodi oodati, need läksid nagu soojad saiad.

Õnnela ja Endli kenas kodus on palju Õnnela näputööd, läinud talvel valmis tal suur töö – roositud tekk vanemale tütrele Karitale, kes olnud paar aastakümmet Aravetel ehitusmaterjalide tehase direktori asetäitja. Pärast tehase likvideerimist on Karita olnud Ambla ja Albu vallas ehitusnõunik. Karita nõustamisel on tehtud ümberehitust ka Muhu kodus ja tütrelt pärineb ka abihoone projekt.

Andekas tikkija Õnnela leiab, et kõige kaunimaid värve annab just loodus. Elus on talle kõige tähtsamad ikka olnud lapsed, kelle rõõme ja muresid ta läbi elab. Väga meelde on jäänud ka koos mehega merel oldud elamuslikud hommikud, eriti kui ilm oli kena. Elupõlise kaluri kaasal on kahju, et see aeg on nüüd möödas. Nagu naine ütleb, jäävad need merehommikud temasse alatiseks.

Vanemas eas on Endel ikka armastanud köögis nokitseda, parandanud rivimõrda. Naine on oma tikkimistööga sinnasamasse mahtunud. Nõnda siis on seal kõrvuti toimetades teineteist naljatamisi tögatud, juttu veeretatud laste peredest, nende tulekuist. Kevadel jõudis kätte kooselu tähtis verstapost, kuuskümmend aastat. Oma kodus jõe ääres on vanapaar elanud nelikümmend üheksa aastat.

Merepüük on nii töö kui ka hobi

Nõnda leiab Endel ja lisab: “Kui pensioniaeg algas, oli merepüük rõõm ja hobi üheskoos. Kui maa peal midagi ei klapi, siis lähed mere peale. Teed seal oma tööd ja toimetamised ära ja kõik halb nagu ununeb.”

Igal päeval on talle tähtis tellitud ajalehtede tulek, mees loeb ja uurib. Televiisorist jälgib ta just arutlussaateid, sporti, poliitikat, uudiseid. Kala ostab viimasel ajal Liivalt, kalaauto pealt. Seda tunnistades lisab Endel: “Sa tead kõik – mis ja kus, kuidas seda kala püütakse. Ja siis ostad kalaautolt, 20 või 25 krooni räime kilo. Nadi tunne on…”

Mehe arvates loeb palju just püügikogemus. 70 aastat merd nõudnud mees meenutab, et just kolhoosi algul oli ikka väga raske. Puuvillmõrrad tuli ära tõrvata. Oli aeg, mil tõrvakatel seisis suisa rannas. Mõrralina aeti suure tõrre sisse. Kastmõrd sai kokku aetud. Autosid sellal polnud ja mõrda veeti hobusevankriga, pehmel maal ei jaksanud hobune vedada, vajus sisse. Mehed lükkasid vankrit, kust vähegi sai. Nõnda jõuti paadi juurde. Eakas kalur sõnab: “See aeg sai mööda. Tulid kapronlinad ja meretöö läks kergemaks.”

Tema sõnul on tänase päeva kalanappuse põhjuseks just merereostus ja ka kormoranid. Endel lisab: “Hülgeid on praegus küll ja neid oli ka ennemalt küll, aga siis ei lõhkunud nad mõrda. Kui rivimõrrast rääkida, siis kui seal angerjat näevad, lähevad kohe kallale.” Ta jätkab: “Aga merele läheks veel küll. Oleks selline paarimees, kes kutsuks.”

Print Friendly, PDF & Email