Elukestva õppe raskused ja rõõmud (3)

Elukestva õppe raskused ja rõõmud

 

Taas on saabunud sügis ja sügise üks aktuaalsemaid märksõnu on õppimine – selle sõna nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Palju räägitakse hariduse omandamisest algkoolis, põhikoolis, gümnaasiumis, samuti ametikoolides ja kõrgkoolides. Minu arust on aga pisut teenimatult vähe räägitud täiskasvanute koolitustest. Just sellest hariduse omandamise viisist ma nüüd kirjutada tahangi.

Oluline on tööandja suhtumine

Elukestvat õpet propageeritakse palju nii poliitilisel tasandil kui ka omavahelise suhtluse käigus, kuid on need mõtted ja väljahõikamised igakord ka põhjendatud ja korralikult läbi mõeldud? Mina täiskasvanud õppijana arvan, et ei ole. Enamik inimesi jätkaks oma haridusteed juba valitud erialast lähtuvalt, ent mitte alati pole tema tööandja rahul, et töötaja tööajast õpingutel viibib.

Nii mõnelgi tööandjal tekib küsimus, kas töötaja, kes õpib, ka oma igapäevaste tööülesannetega toime tulla suudab. Seda iseäranis veel siis, kui tähtajad takka kiirustavad. Siis seisab töötaja valiku ees, kas olla tööandjale meele järele või teostada oma unistused, riskides teenida tööandja pahameelt. Kui valitud koolitus on kuidagi tööga seotud, siis võib tööandja sellest isegi huvitatud olla. Kuid mis saab siis, kui otsustatakse õppima hakata hoopis midagi seesugust, mis annab tööandjale kindla vihje, et töötajal on soov karjääri teha sootuks teises valdkonnas?

Palju oleneb sellest, kui vajalik töötaja tööandjale tulevikuperspektiivis on. Olen ka ise hetkel samas seisus, sest otsustasin kaks aastat tagasi õppima asuda sisekaitseakadeemia halduskolledžis, töötades ise samal ajal põllumajandusametnikuna.

Valisin edasiõppimiseks eriala, mis ei olnud kuidagimoodi seotud minu praeguse tööga. Minu õnneks on tööandja minu haridustee jätkamise soovi aktsepteerinud ja kindlasti end ka ette valmistanud olukorraks, kui peaksin töökohalt lahkuma.

Õppimine on kallis lõbu

Aga need mured on täiskasvanud õppija muremõtetest ühed väiksemad. Sootuks keerulisem on olukord õpingute rahastamise poole pealt. Seda ka siis, kui enesel on piisavalt tahtmist, kindlameelsust ja huvi õppimise vastu.

Siin võib peavalu valmistada kooli asukoht. Võib ju arvata, et see on inimese vaba valik, kas valida kool oma maakonnast või kaugemalt (Tallinnast, Tartust). Kui aga vaadata tulevikku ja arvestada oma huve ja soove, siis tuleb valik tihtilugu langetada kaugemal asuvate haridusasutuste kasuks, kuna oma maakonnas valitud eriala ei õpetata. Ja siit algavad taas mured.

Raha tuleb pere arvelt

Esialgu tundub nagu kõik korras olevat – tööandjalt on luba kooliskäimiseks olemas, ajad kah sobivad. Samas on sõidukulud täiskasvanud õppija jaoks vägagi arvestatav väljaminek. Kui võtta näiteks Saaremaalt Tallinna koolis käiv täiskasvanud õppija, siis lisanduvad õppemaksule (tänapäeval mitte alla 20 000 krooni õppeaasta jooksul) bussipiletid (1000–1500 krooni kuus), elamiskulud, õppematerjalide maksumus jne.

Enamik täiskasvanud õppijatest on pereinimesed ja pere kõrvalt on sellist summat kokku hoida keeruline. Siiski on täiskasvanud õppijale üks tähtsamaid tugesid tema perekond, kelle arvelt ta oma õpinguid jätkab. Perekond on see, kes lepib sel ajal ka vähemaga lootuses, et tulevik on ehk parem.

Kui võtan iseenda vaatevinklist, siis tunnen valusalt, et õpin suuresti pere arvelt, kuid nad ei ole kunagi kurtnud. Vastupidi, just minu perekond julgustas mind valikut tegema ja oma soove realiseerima, teades samas, et isal on sellevõrra kodus olemise võimalust veelgi vähem. Olen õnnelik, et mul on selline perekond, kuid kas kõigil täiskasvanud õppijail on sama seis? Olen kindel, et kui õppida soovija teeb ära oma kalkulatsioonid nii ajas kui ka rahas, siis paljud loobuvad edasiõppimisest juba eos, kui seda peab tegema omafinantseeringuga.

Täiendusõpe tuleb kasuks

Kõigi täiskasvanud õppijate suureks sooviks on, et kogu täiskasvanute õppesüsteem vaadataks läbi poliitilisel tasandil, seda just kõrghariduse omandamise osas. Samuti sooviks enam elukestva õppe rahastamist riigi poolt. Sel teel kasvatame riigile väärtuslikumaid ja oma ala hästi tundvaid spetsialiste, kellest on tegelikult tõsine puudus.

Olen veendunud, et kõrgharidus, mis on omandatud 20 aastat tagasi, ja kõrgharidus tänasel päeval ei ole võrreldavad. Paljud ametnikud, kes on omandanud kõrghariduse enam kui 20 aastat tagasi, peaksid kindlasti kasutama enesetäiendamise võimalusi selleks, et oma teadmisi kaasajastada. Vaid edasi õppides suudame tööjõuturul konkurentsivõimelised olla ja elada täisväärtuslikku elu.

Täiskasvanud õppija nädala eel soovin kõigile julgust õppima asumisel ja uskuge, te tulete toime, ükskõik kui raske see ka ei tunduks.

Print Friendly, PDF & Email