Elu võimalikkusest Tagamõisa poolsaarel

Elu võimalikkusest Tagamõisa poolsaarel

ANNE UUDEKÜLL: “Ükskõik mis see riik ka välja ei mõtle, mina ära ei lähe. Keegi peab ju natuke kangem ka olema kui see praegune meie riik.”

Tagamõisa on suuruselt teine poolsaar Saaremaal. Räägitakse, et enne II maailmasõda olnud Sõrve ja Tagamõisa poolsaar ühed tihedamini asustatud elupaigad Saaremaal üldse. Maa oli küll vilets, aga rikas meri ümberringi. Sealt tuli peamine toidus lauale. Eesti esimese iseseisvusaja viimastel aastatel elas Tagamõisa poolsaare põhjaosa külades 1100 inimest. Tänapäeval on sinna läbi häda elama jäänud 70 püsielanikku.

Külad on peaaegu tühjad. Vanemad inimesed on läinud manalateele, noori tulijaid võib üles lugeda ühe käe näppudel. Sest iga päevaga on elu siin muutunud ikka võimatumaks. Omal ajal kadus kool, raamatukogu, kauplus, velskripunkt, kadusid töökohad. Mida ei suutnud välja suretada vene võim, sellega on suurepäraselt hakkama saanud meie oma Eesti riik. Seesama, mida me nii väga taga igatsesime…

Viimane piisk Tagamõisa inimeste kannatusekarikasse on liikumisvõimaluse kadumine. Liinibuss käib Tagamõisa nüüd vaid kahel korral nädalas – teisipäeval ja reedel. Muudel päevadel viib lapsed Kihelkonnale kooli valla pisike sõiduk, mis mahutab 8 inimest. Kui kõik kuus last bussis, võib heal juhul kaks täiskasvanut ka sel päeval vallakeskusse pääseda.

Oma Saar tegi sellele ärapõlatud maale ringi peale uurimaks, kes on need inimesed, kes, hambad ristis, sinna veel elama jäänud.

VEERE – vaid kõrts

Alustame kunagisest traalikalurite mekast. See on Veere sadam, mis peaaegu aasta ringi jäävaba. Praegu on sadam tühi. Kai ääres “istub” vaid piirivalvelaev Maru, sinimustvalge lipp tuules lehvimas. Kaugel merel paistab üksik kalalaev. Selgub, et päris kalapüügihooaeg pole veel alanudki, kuid sügisest kevadeni kasutab seda Hiiu Kalurile kuuluvat sadamat 10–15 traallaeva. Kunagine kalatööstus on lagunenud. Inimesed, kes seal kunagi töötasid, on nüüd pensionärid. Aastaringi elab Veerel veel paarikümne inimese ringis. Suvel, kui tulevad lapsed ja lapselapsed, on rahvast poole rohkem.

Ainus tegutsev asutus sadamas on Veere kõrts. Baaripidaja Veronika Kalda sõnul on seda vaja eelkõige meremeestele. “Kui ilm merele minna ei luba, siis oleme lahti mõnikord kuni hommikuni, sest kuhu neil meestel siis mujale minna on… Kunagi oli siin klubi ja oli saun – need kõik on ärastatud.” Veronika ise tuli Tagamõisa kanti kolm aastat tagasi Viljandist. Oli tööl tikuvabrikus, aga siis vabrik suleti. Tikke tehakse nüüd Indias. Noorik tuli appi emale-isale, kes üksi enam hästi toime ei saanud.

Täna on kõrtsilaua taha istuma tulnud lisaks Veronikale ka Svedlanna Babenkova ja jutt läheb loomulikult kõige valusamale teemale – bussiliiklusele. “See on lausa võimatu!” on naised nördinud. “Räägitakse küll, et valla buss käib. Aga see on vaid 8-kohaline pisike kökats. Kui kõik kuus last Kihelkonnale kooli sõidavad ja Veerelt kaks inimest peale tuleb, on buss täis. Passi siis Tagamõisas, et ehk läheb õnneks…”

Naised toovad mitmeid näiteid, kuis nende elu ebapiisava bussiliikluse tõttu pea peale pööranud on. Veronika räägib, et tema isa olnud haiglas. Tuli vaatamas käia. Iga päev helistas ta kõik oma tuttavad autoomanikud läbi, et ehk läheb keegi linna.

Svedlanna, kes küll endise piirivalvurina nüüd pensionil, räägib, et tema käiks siiski meeleldi linnas oma “rahakotti rõõmustamas”. Tööd oleks linnas ju küll, aga tööle saamisega on probleeme. “Muretse auto, aga siis töötad vaid selleks, et autot üleval pidada. Pealegi asub lähim bensiinijaam 30 km kaugusel Kärlal.”

Kauplusauto käib kord nädalas. “Kas teie olete nõus endale toitu ostma kord nädalas?” küsivad naised. Ega ole küll. “Meid on pikka aega harjutatud kõigega. Oli kauplus, kadus ära. Harjusime Kihelkonnal käima. Oli velskripunkt, harjusime Kihelkonnal käima. Oli töö… Kõik erastati. Majad on siin tühjad. Aga kala tuleb. Köster, Jaan tuleb Kihelkonnalt, viib kala Papisaarde. Annab sealsetele inimestele tööd. Nüüd võeti siis meilt ka liikumisvõimalus ära.”

Svedlanna arvates peaks olema bussifirma asi panna siia käima üks väiksemat sorti buss. “See, kuidas bussifirma ja asjamehed omavahel kokku lepivad, pole meie mure. Meie teame, et meil on põhiseadusega õigus normaalsele elule ja ka normaalsele liikumisvõimalusele.”

Veere sadama järelevalvekapten Sulev Sepp käib tööle Tiirimetsast. “Enne käisin bussiga. Nüüd seda võimalust pole ja sõidan oma autoga. Edasi-tagasi tuleb 90 kilomeetrit. Siit saadud palga (miinimumpalk) sõidan puhtalt maha, elamiseks jääb pension,” räägib mees habemesse muheldes. Et sadamakapten peab kirjade järgi olema kaptenipaberitega mees, siis on kõik neli, kes siin kordamööda valves on, endised kalalaevade kaptenid.

Omal ajal olnud Sulevgi Veerel oma traaliga tuulevarjus. Tol ajal käis siia mehi ja laevu väga kaugelt, Peterburi alt ja mujaltki. Praegu, enne suurt kalapüügihooaega on Veerel öösiti ankrus paar laeva, talvel kümme-viisteist.

Kalavastalisi sadamas enam ei kohta. Sellepärast, et kala siin müüa ei tohi. See on absoluutselt keelatud. Ka mitte neile pensionäridele, kes siin veel elavad. Nemad sõitku linna ja ostku värsket kala turult. Veere sadamas on laevadel vastas kala kokkuostjad ja kala reisib Nasvale, Mõntusse, Läätsale, mandrile.

Tagamõisa saatuse kohta ennustab Sulev: “Midagi head siin ei ole. Elu sureb välja. Vanad kustuvad ära, noored ei tule, sest siin pole võimalik elada. Noored tulevad suvel ainult puhkama. Majadel lüüakse aknad sisse ja ongi kõik…”

TAGAMÕISA Kase

Leili Laanekivi oli kunagi Tagamõisa raamatukogu juhataja. Raamatukogu asus selles uhkes koolimajas, mille kohalikud mehed 1935. aastal püsti panid. Kena kahekorruseline maja, mis nüüd õige räsituna sireliheki taga losutab. Räägitakse, et selle ostnud üks linna ärimees ära, siis kui Saaremaa Sadam pidi Undvasse tulema. Sadamat ei tulnud ja ärimees sai petta. Nüüd olla maja taas müügis.

Leili koos abikaasa Heinoga ehitas oma kodu tol ajal väga perspektiivikasse kohta – otse Tagamõisa keskuse külje alla. Nüüd see paik enam nii perspektiivikas ei ole. Leili ja Heino neli tütart on kõik laia ilma peal: üks Kuressaares, kaks Tallinnas ja üks Londoni lähistel. Leili on hakkaja ja tegus inimene. Ta kuulub Kihelkonna pensionäride ühenduse juhatusse, käib rahvatantsuproovides. Praegu on Leili veel õnneseen, sest peres on auto ja Heino sõidutab, kuhu vaja. Ent mehel avastati äsja raske haigus…

“No see bussi asi on ikka täitsa hull. Lähed teisipäeva hommikul linna, võtad selle leivapätsi poest ära, tuled päeval Kihelkonnale ja istud seal bussijaamas kuni õhtuse bussini. Perearst hakkab Kihelkonnal teisipäeviti vastu võtma alles kell 14. Lähed hommikul bussiga alevisse, aga kus sa seal nii kaua oled? Istud bussijaamas. Vanemad inimesed käisid vahel surnuaias, pühapäeviti Kihelkonna kirikus – nüüd seda võimalust ka pole. No mis elu see on?”

UNDVA Laratsi

“Mis me siin elame? Oleme elavalt maetud. Ma ei saa aru, kuidas see riik nüüd nii palju tagasi läinud on, et inimestelt bussiliiklus ka ära võetakse,” imestab Vello Kasemets, elupõline Undva mees. “Nüüd mine hommikul Kihelkonnale. Kus ma seal terve päeva olen? Seal pole enam sööklat ka. Istu umbest bussijaamas. Võtaks ühe õllegi, aga seda ka ei tohi – politsei korjab sind üles ja viib minema.”

Vello õde Irma Malk, kes on kogu elu Veerel rasket kalatööd teinud, tuli mõned aastad tagasi koju Laratsile. Nüüdseks manalateele läinud ema vajas siis hooldamist. Nüüd vajab abi vend, sest tohtrid võtsid mehel paarkümmend aastat tagasi ühe jala otsast.

“Mul oli kogu aeg sügav puue, aga nüüd äkist tehti see raskeks puudeks. Ju nad arvasid, et mu jalg on otsa tagasi kasvand,” teeb Vello kibedat nalja. Kui enne sai mees invaliidsustoetust 840 krooni kuus, siis nüüd 560 krooni. Vello imestab, et temalt sai raha küll vähemaks võtta. Ei ole siin miskit, et seadus ei luba. Riigikogulastel aga ei luba seadus oma mitmekümnetuhandelisi palku isegi mitte külmutada, rääkimata kärpimisest.

“Ja nüüd sain gaasiarve, siiamaani oli see 360 krooni, nüüd – 450!”
Irma jäi eelmisel laupäeval raskesti haigeks. “Enne ei saanud arstile kui teisipäeva hommikul. Perearst hakkab vastu võtma kell 14. Istusin palavikuga Kihelkonna bussijaamas. Nii sant oli olla. Pärast arstil käimist oota jälle mitu tundi õhtust bussi. No on see siis elu! Nutt tuleb peale.”

Vello ei jõua ära imestada: “Kuidas kõik nii tagurpidi läheb? Maavalitsuses istuvad ülikondades mehed, sõidavad ringi, autod all. Kirjutagu ometi mõni projekt! Praegu makstakse kiviaia tegemise eest 200 krooni meeter. Tule, taevas, appi! Muudkui tee, ükstaspuha, kuhu! Vanasti tehti kiviaedu, et põllu pealt kivid ära saada. Nüüd selleks, et raha saada. Kas pole siis tõesti nii tarka meest, kes kirjutaks ühe projekti, et bussiliiklus siia Tagamõisa otsa taastuks?”

Ennevanasti oli Undva suur küla. Nüüd on siin vaid neli püsielanikku.
Vello ja Irma arutavad, et miljonivaatega mereäärsed on suvilaid täis. On soomlasi, sakslane, riigikohtunik, meremees, kirjanikke ja kunstnikke. Nemad tulevad suveks ja sõidavad oma autodega.

Rohkem pole aega kõneleda, sest täna on kauplusauto päev. Irma sätib ennast minekule, sest kell kolm on lavka Undva bussipeatuses. Toit tuleb nädalaks ette muretseda.

NEEME Matsi

Neeme küla on sõna otseses mõttes tühi. Vahelduva eduga püüab oma kodus ka talvel olla endisaegne Kiipsaare majakavaht Hilda Vapper (80). Kui vanasti võis küla peale kokku lugeda oma 20 suitsu, siis nüüd on majad tühjad või suvilateks kohendatud.

Kangekaelselt püüab oma lapsepõlvekodus elamist harrastada Matsi peretütar Helju Koor, kes on aastakümneid linnas juuksurina töötanud. Püstijalutöö on seda teinud, et põlved on nüüd läbi. Möödunud aastal käis ta põlveoperatsioonil. See läks õnneks ja Helju liigub juba päris käbedasti. Matsi talu õu on suur ja avar. Muru hoolikalt pügatud. Kõik põõsad tihedad ja vahvalt ümmarguseks pügatud. Nagu murumunad.

“Kui Jüri veel elas (Helju abikaasa on juba 5 aastat mulla all – A. K.), olime ühe talve ka siin. Nüüd pole enam olnud. Siin on ju võimatu elada,” juhib Helju jutujärje sinnapoole, et poodi pole, autolavka käib mitme kilomeetri taha Undvasse. Helju jätkab: “Mul pole häda, mul tütar linnas. Kui tarvis, helistan ja noored sõidavad kohale. Panen külmkapi toitu täis ja saan hakkama. Aga mismoodi need vanad inimesed, kel autot pole, siin hakkama saavad?”

Igavust Helju ei tunne, sest maal on tegemist kogu aeg. Eile käis veel maasikapeenra üle, tasuks leidis ilusa punase maasika. Seltsilisi on siin palju, karvaseid ja sulelisi. Igapäevased külalised on mägrad, kes käivad õunu lantimas. Linnud laulavad hommikust õhtuni. Heljul on linnuraamat käepärast ja lindude elust teab ta nüüd tüki rohkem. Räägib, et kord olnud maja taga puu otsas üks igavene uhke lind. Vaatas raamatust järele, selgus, et vainukägu. Rähnid, need toksivad päevad läbi.

Külalisi käib ka päris tihti. Heljul on palju õdesid-vendi, pere kaheksast lapsest on elus veel viis. Praegugi on koju käima tulnud lendurist vend August abikaasaga.

Helju arutleb, et selles külas oli igas peres palju lapsi. Paraku on nüüd küla tühi. Küla, kus meri loksub pea ukse all ja kus on imepäraselt kaunis rannamaastik. Ainult et tee sinna on porine ja vilets.

KURALASE Loode

Tallinna mees Valdo Lauri ostis 1990-ndal aastal Loode talukoha ja tegi sinna turismitalu. “Ei olnud siin elektrit ega ühtki elamiskõlblikku hoonet,” meenutab mees. “Ostsin paar vana aita ja panin siin uuesti püsti. Peahoone sai kokku pandud mitmest vanast hoonest, säilitades nii palju vana kui võimalik.” Nüüd pakub Loode turismitalu rahu ja vaikust, aidaromantikat, mõnusat suitsusauna, kaunist loodust ja ökoloogiliselt puhast talutoitu.
Uurime, kuidas nii kaugel keskustest turistide majutamine ennast ära tasub?

“Kerge pole, kuid rahule võib jääda,” võtab mees läinud suve kokku. “Kulud on siin selle võrra suuremad, et elame Kuressaarest suhteliselt kaugel. ” Loode võtab vastu väiksemaid seltskondi. Neid on tulnud Soomest, Rootsist, Saksamaalt, ent üha enam ka meie oma Eestimaa inimesi.
Tagamõisa elu hakkas Valdo Lauri arvates välja surema juba vene ajal.

Vanad inimesed on rääkinud, kuis venelased rannaäärsed elanikud kodudest sunniviisiliselt välja ajasid, paljud talud põletati maha. Siinmail käisid kõvad tankimanöövrid, viimati 1978. aastal. Maa on siin võrdlemisi kehvavõitu. Nende väheste vanade inimeste peal, kes on siia veel elama jäänud, teeb nüüd Eesti riik oma katsetusi – et kaua nad vastu peavad?

Valdo räägib, kuidas siinkandis käis suure kisa ja käraga Natura 2000 pilootprojekti käivitamine. “Rahvas aeti kokku. Lubati suuri rahasid selle eest, kui oma maa korras hoiad. Ainult et siin pole enam inimesi, kes seda maad korras hoiaksid. Enamik on pensionärid… Nii et oli ainult üks ilus jutt. Nüüd on kõik seisma jäänud, mitte keegi ei taha sellest enam rääkidagi. Aga tohutu hulk maid on siin Natura alla kinni pandud ja igasugune äritegevus seal keelatud. Katsu siis siin elama jääda!”

“See, et bussiliiklus enam ei toimi, on otseselt põhiseadusega vastuolus. Siin elavad ju ka inimesed… Kuidas saab üks riik niimoodi oma inimestesse suhtuda?” küsib Valdo.

KALMU Sopi

Sopil võtab meid vastu pisike klähviv kutsikas. Hõikame perenaist. Aino Suurna (77) tuleb kartulipõllult. “Vaatasin, poisil on jäänud pisikesed vaootsad võtmata. Proovisin, kas saan ise hakkama. Ei saa…” Aino käib kahe kepiga.

“Juba 15 aastat käin käte peal. Jalad on ainult selleks, et keppi edasi tõsta. Nüüd on käed ka läbi,” räägib naine, kes tuli Tagamõisasse noore tütarlapsena pärast kaupluskooli. Läks Laasi Elberile mehele ja on kogu oma elu elanud Sopil. Nüüd juba kümneid aastaid üksi.

“Ma ei olnud Tagamõisa poes müüja. Olin juhataja,” täpsustab memm. Mõnda aega oli Aino kaupluse juhataja ka Veerel. Kui poed kaotati, hakkas postimeheks. Tegi jalgrattaga iga päev pea tervele poolsaarele tiiru peale. Aino naerab, et tema oli Tagamõisas üks väga teadja inimene: “Mõnda asja teadsin rohkem kui Tagamõisa inimesed ise.” Kauplus oli see koht, kuhu uudised kokku tulid ja postimehena oli ta oodatud igas peres. Eriti siis, kui pensipäev oli.

Vahepeal arvas Aino, et on teise ilma minemas. See oli siis, kui tohtrid tal kolmkümmend aastat tagasi va sarvilise – vähi – avastasid. Aga tegi operatsiooni läbi ja elab siiamaani.

Aino on olnud invaliid üle kümne aasta. “Mul oli sügav puue, aga nüüd on äkist tehtud aste madalamaks – raskeks. No sellega ma küll rahul ei ole. Ma ei tea veel, kus kohta ma kaebama pean,” arutleb naine murelikult oma õue õunapuu all istudes. Koplis nosivad lambad. “Need poisi omad. Guido elab oma perega Kihelkonnal. Tema käib mul üle päeva abiks. Ma ei saa ju ise ei vett ega puid tuppa.”

KÕRUSE Reinu

Reinu Ratsatalu omanik Anne Uudeküll (34) ütleb, et tema ei kurda mitte midagi. Ta mäletab hästi Lennart Meri sõnu: riik aitab neid, kes ise ennast aitavad.

Ometi tunnistab noor naine, et elu on natuke kummaline: “Ükskõik kuidas sa siin maal ennast positiivselt tahad tunda, kuidas püüad endale raha teenida, et sõna otseses mõttes ära elada, siis hakkab riik sulle kaikaid kodaraisse loopima. Et kas sa ikka jääd vee peale? Kas sa ikka jääd sinna maale elama?”

Anne peab ennast loomu poolest positiivseks inimeseks. Ütleb, et on leppinud sellega, et nüüd on niisugune elu.
Noorik tuli Reinule 15 aastat tagasi Ida-Virumaalt Toilast. Reinu on tema vanaisa talu. Anne ja tema abikaasa Andres lõpetasid Kuremaa sovhoostehnikumi zooveterinaaridena ja tegid mõlemad ratsasporti. Sealt siis see soov hobustega edasi tegeleda. Anne unistuseks oli seejuures talu pidada nii nagu vanasti. Andres soovis rohkem tegeleda tippspordiga.

Nüüd toimetab Anne Reinul üksi oma kolme lapsega. “Nemad on mul hirmus tublid, käivad Kihelkonnal koolis ja aitavad kodus toimetada. Vahel küll küsivad, et miks meie peame nii hirmus palju tööd tegema. Samas ma näen, kuis nad naudivad seda siinset vabadust.”

Anne tegutseb ratsutamistreenerina, korraldab ratsamatku. Reinul käivad trennis lapsed ja täiskasvanud. Suvel on põhilisteks klientideks suvitajad, kes toovad oma lapsed ratsutama. Et talv üle elada, tuleb suvel tublisti pingutada. “Ega me sellest suvisest tööst talve üle ela,” tunnistab Anne. “Hea, kui suudame oma suurele hobustekarjale talvise heina välja osta. Et ära elada, tuleb hobuseid kasvatada ka müümiseks. Siit ju kuskile linna tööle ei käi, liiga pikk maa.”

Tegelikult leiab Anne, et maal elada ei olegi nii raske, kui kasvatad oma kartuli, kasvatad ise ka mõne looma lihaks, kui sul on lehmad ja kanad. “Ainult tööd tuleb teha roppu moodi. Aga sellega tuleb arvestada, kui maal elada tahad.”

Kehv on see, et sa ei saa nii tihti poodi, kinno, teatrisse või näitustele, kui tahaks. Et nüüd, kus liinibuss iga päev enam ei käi, ei saa lapsed Kihelkonnal trennis käia sagedamini kui kord nädalas. Ja internetiühendus maal maksab sedavõrd palju, et nende pere praegu seda väljaminekut enesele lubada ei saa.
Ühes on Anne kindel – tema ei lähe siit enam mitte kusagile.

Print Friendly, PDF & Email