Haridusest ja haritusest (3)

Haridusest ja haritusest

 

Mäletan oma lapsepõlvest vanemaid ja targemaid inimesi vahel ikka tõdemas, et ega haridus matsi riku. Vahepeal on riigikord muutunud, ühiskond ja väärtused koos sellega. Uued põlvkonnad on teadjateks ja tegijateks kasvanud. Kuid seesama vana ütlemine on aktuaalne ikkagi.

Septembrikuu on alati olnud tarkusekuu – algavad koolid ja mitmesugused kursused. Uued plaanid ja eesmärgid, mõtted ja sihid on peas ka enam mitte niiväga kooliealistel, et kuidas saada paremaks, targemaks. September on ilusate mõtete ja plaanide aeg.

Olen oma elus õpetajatööd teinud juba kaugelt üle kümne aasta. Tegelikult, kui oma vanu õpetajaid vaatan ja nende peale mõtlen, siis tundub see minu kogemus kuidagi tühise ja lühikesena, sest enamik tänaseid õpetajaid on ikka aastakümneid vastu pidanud ja eesti suurepärast haridusevankrit vedanud, kuid mis hinnaga?

Samas on mul selle tänaseks pea 15 aasta jooksul kogunenud üsna suur pagas kogemust ja eks sellega seoses ka mõningaid arvamusi nende hariduse asjade kohta.

Kuidas saada läbi vähemaga

Eesti hariduselus räägitakse viimastel aastatel palju rahast. See on valus teema ja need on valusad jutud. Ei jätku piisavalt raha õpetajatele maksmiseks ega jagu piisavalt raha koolidel kaasaegsete õppimistingimuste arendamiseks. Rahajuttudega on paraku nii, et ükskõik kui palju seda raha siis hetkel ka pole, on seda ikka vähe. Samas on rahajuttudega ka nii, et mida rohkem raha saadakse, seda rohkem seda vaja läheb.

Hoopis vähem olen aga kohanud Eestis diskussioone, kuidas vähese rahalise ressursiga ja nappima kippuva inimressursiga ratsionaalsemalt ja samas ka tulemuslikumalt hakkama saada. Üldhariduskoolide teemal ei taha ma siinkohal sõna võtta, sest olen Eestis selle süsteemiga kokku puutunud vaid õpilase seisuses olles. Tahaks aga rääkida kõrgharidusest. Olen selles valdkonnas olnud nii üliõpilase kui ka õppejöu rollis, ja seda nii Eestis kui väljaspool meie riiki.

Erinevused on suured. Tuleb tõdeda, et töö- ja elukorraldus Eesti ja välismaa ülikoolides erineb ikka üsna tugevasti. No näiteks nn kaitsmised kevadeti – Soomes mingeid kaitsmisi enne doktori- ja litsensiaaditaset polegi – nii bakalaureuse- kui ka magistritööd valmivad sujuvalt läbi aasta seminarides ning juhendaja ja nn oponendi koostöös. Miks see sedasi hea on – esiteks jäävad olemata bürokraatlikult kokkupandud kevadised kaitsmiskomisjonid, kus enamik komisjoni liikmeid pole kaitsmisele tulevat tööd lugenudki, seega saab ka selleks protsessiks plaanitud aeg ratsionaalsemalt kasutatud.

Rääkimata kõigi osapoolte närvide säästmisest. Või näiteks iganädalased kontaktõpetustega loengud meie ülikoolides, suur loengutundide arv – kogu terve semestri jooksvad massilised kokkusaamised iga nädala kindlatel päevadel koolimaja ruumes, kus üritatakse kapaga tarkust pähe panna ka neile, kelle aju selleks suurejooneliseks protsessiks üsna vaevaliselt, kui üldse, avaneb. Täpselt nii nagu alg-, põhi- ja keskkooliski. Aga kas ei peaks täiskavanud inimesi kuidagi teisiti koolitama? Kas seesama algkoolitaktika on parim meetod 20-aastase inimese õpetamisel?

Soomes näiteks on kontaktõpetust minimaalselt ja aineid, mille kohta on olemas korralikud õpikud, tehakse ainult eksamitena, sest on ju elementaarne, et inimene, kes tuleb ülikooli, oskab lugeda… Selliseid inim- ja rahalise ressursi säästmise näiteid võiks siia lisada hulgi, lehekülgede kaupa.

Kas haritust saab osta?

Minu idee siin neid näiteid tuues on aga see, et tegelikult on Eestis hariduse rahahäda kõige suurem põhjus asjade korralduses ja mõtteviisides. Me oleme nii kinni selles rutiinis, mida on praktiseeritud aastaid, ja väga kehvad uuenduste otsijad. Olen mitme meie kõrghariduse juhiga rääkinud ja nende rahapuuduse jutu peale toonud erinevaid näiteid ja kogemusi mujalt maailmast. Selle peale vaid ohatakse ja jätkatakse ikka samas vaimus, ebaratsionaalse ja suht ressursikuluka töökorraldusega ja pideva rahahädaga.

Teine asi, millest seoses rahaga rääkida, on aga raha eest õppimine. Siinkohal tahaks tagasi tulla loo pealkirja juurde. Jah, tõepoolest, haridus matsi ei riku. Ja eriti siis, kui ta selle hariduse eest maksnud on. Eestis hoogu ja tuure koguv tasulise õppe karussell on loonud olukorra, kus õpetaja peab olema nagu klienditeenindaja. Kui õpilane on maksnud, siis peab ta selle eest rahas mõõdetava asja saama.

Aga ma tahaksin seda inimest näha, kes oskab öelda, kui suure hunniku tarkust peaks saama mingi hunniku raha eest. Ehk siis, kui palju maksab haritus, mis tegelikult peaks ju tulema koos haridusega? Kui õpilane maksab raha selleks, et targemaks saada, ja peab iga nädal istuma klassiruumis, kus õppejõud talle endakirjutatud raamatut ette loeb, lihtsalt sellepärast, et makstud raha eest peaks ju nagu saama midagi konkreetset, mingi kindla hulga õppimistunde. Ja pole oluline, et see konkreetne ja materiaalne võib olla täiesti ebaefektiivne, tulemuseta.

Kuidas sa paned raha maksnud tudengi vaid raamatut lugema ja iseseisvalt töötama, kui koos rahamaksmisega tekib soov ja tahtmine, et vaat nüüd tehke mind targaks?
Keerulised suhted ja komplitseeritud olukorrad. Ja lõpptulemuseks on?

Haritus on anne haridust kasutada

Olen sügavalt veendunud, et haridus on privileeg ja haritus anne osata oma haridust kasutada, hariduse saamise võimalustest maksimumi võtta. Ja tegelikult pole oluline, kas maksame selle hariduse/harituse eest ise või teeb seda maksumaksja (kaudselt siis ju ikkagi ka meie ise). Mu meelest on palju olulisem, et tulemus oleks selline, mis meile rõõmu teeb.

Oluline on see, et selle tulemuse saavutamiseks oleme välja mõelnud inimsõbralikud variandid nii õpetajatele kui ka õppijatele. Sest see on küll jama, kui õpetajast klienditeenindaja peab saama – kuhu jääb siis sajanditepikkune ametiau ja väärikus? Ja mis sest, et osaliselt maksame me oma hariduse eest oma rahakotist ja leivapala kõrvalt – see on lihtsalt sellepärast nii, et süsteem on riiklikult korraldatud just selliselt.

See ei tähenda ju veel seda, et me hariduse ja harituse, kooli üldisemalt peaksime laadaplatsiks ja kauplemise objektiks muutma. Oluline on see, et vähese raha juures mõtleme targalt, kuidas asju praktilisemalt ja ratsionaalsemalt korraldada, ja oleme valmis muutuma.

Oluline on, et me oma vähest ressurssi säästlikult kasutame ja sealjuures maksimaalselt häid tulemusi oskame valmis meisterdada. Ja säilitame oma väärikuse olla kirjaoskaja kultuurrahvas.

Print Friendly, PDF & Email