Võrguräim on Abrukal tagasi

Ega ma väga rängalt ei eksi, kui väidan, et eelmisest kohtumisest teiega, head lugejad, on täpselt neliteist päeva möödas. Teisest küljest aga tervelt kaks pikka nädalat ja sellega jõuab juhtuda oi-oi kui palju. Vaatame, mis siis selle aja jooksul Abrukal toimunud on, kuidas inimesed Abruka saarel elavad ja millega tegelevad. Alustame sadamast.

Tööd Abruka sadama rekonstrueerimisel käivad jätkuva hooga. Teostatakse süvendustöid küll sadama basseinis sees, küll sissesõidul faarvaatril. Ehitatakse uusi ja kindlustatakse kividega juba olemasolevaid kaitsemuule.

Muulide kindlustuskivide vedu hakkab selleks aastaks ühele poole saama, tähendab, Saaremaalt enam kivikoormaid Abrukale ei tule. Mitte, et Saaremaal kõik kivid otsas oleksid, asi on lihtsam – jagu tundub täis olevat. Kui vaja, siis hangitakse puuduv materjal Abruka saare põldudelt juurde.

Eks ta ole, sellist raudkivikuhilat pole minu silm veel kusagil kohanud, Abrukal kohe kindlasti mitte. Sellest ääretust kivimäest on saanud omamoodi vaatamisväärsus ja turismiobjekt. Pea iga saare külaline tahab end kindla peale eriskummalise moodustise taustal jäädvustada. Tõeline mägi kohe, kõik ehitajate poolt kokku kuhjatud ja ikka Abruka asja tarbeks. Nii, et ehitus käib. Ainus, mis sunnib ehitustöid mõneks hetkeks peatama, on ilm. Õigemini on vaid tuul see, mis sadamas ehitustöid aeg-ajalt takistab. Vihmast pole lugu, vihm võib ainult kartulivõtmist segada.

Kui juba jutt kartulile läks, siis tuleb tõdeda, et seegi töö on Abrukal hetkel päevakorral. Õigem oleks küll kartuli kohta tänavu öelda nii, et kellel on, see võtab. Aga ega loodus tühja kohta ei armasta. Kui kartulit napib, eks siis võib metsast seeni juurde korjata. Sellel aastal tundub Abrukas nagu mujalgi Eestis hea seeneaasta olevat. Nii, et olgu aasta milline tahes, küll saareelanik end ära toidab.

Lisaks kõigele muule on meil ju meri ümberringi. Ja ega see meri ikka kalast päris tühi nüüd ka ei ole. Kui juhtub õnne olema ja teadmised koos oskustega ka veel lisaks, siis saab merestki leivakõrvast nõutada. Eks asi ole suuresti meestes ja mõtlemises ja osalt ka kalaõnnes kinni.
Üle pika aja, õigemini üle mitme aasta kohe käisid Abruka mehed räimel. Tundus, et ajastus oli õige ja õnn ka kalameeste poolel, igatahes saagi suurust sai tonnidega mõõdetud.

No jah, olgu see kalakogus milline tahes, tähtis on hoopis muu. Juba see teadmine, et Abruka mehed jälle räimel käisid, on midagi väärt. Nagu seegi, et Abruka memmede köögis on oma meeste toodud merehõbe kaussides sillerdamas ja pann pliidil naerab mõnuga ja muhedalt.

Muidugi on enesestmõistetav, et tühjale kohale ja iseenesest midagi ei sünni. See, et kalapüügikirg ja merele minemise vajadus on kõigil Abruka meestel veres, on siililegi selge ja igati loomulik. Kuid ülimalt tähtis on seegi fakt, et saarel on säilinud püügivahendid, millega merele minna ja seal toimetada. See tänu tuleb edastada endistele Abruka meestele, kes tänaseks parematel jahimaadel ja kalavetel. Eks kalurikolhoosi ajal olid igal Abruka kalamehel oma räimevõrgud, mis kolhoosi likvideerimise järel osati saarele jätta.

Vanad kalurid on oma maised rassimised siinilmas lõpetanud, võrgud aga jäid. Nii ongi kunagistest kolhoosiaegsetest püünistest saanud kogukonna ühisvara, mis tänastele Abruka elanikele võrdselt kasutada ja ka hoida on. Eks sellest, kuidas me oma ühist vara kasutada ja hoida suudame, sõltub palju, kas või vanade võrguräimel käimise traditsioonide säilimine Abrukal.

Kes kunagi on räimel käinud, öisel merel paadis olles loomust oodanud ja sinna juurde meestega asjakohaseid jutte vestnud, see teab, mis sügisene võrguräim väärt on ja miks see traditsioon saarel säilima peab. Ja paistab, et niipea see traditsioon ei lõpe. Kui ma mõni aeg tagasi Nasva mehele Hillar Lipule oma muret kurtsin, et võrgud vanad ja seda ja teist, oli tema kohe nõus lahkelt aitama. Veel on ilmas väärt ja lahkeid mehi olemas ja seni, kuni on olemas neid, kes on nõus aitama ja toetama, ei kao põlised rannarahvatraditsioonid ja elulaad kuhugi.

Print Friendly, PDF & Email