Teadlased: Venemaa “agressiivsus” sõltub naftahinna tasemest

Teadlased: Venemaa “agressiivsus” sõltub naftahinna tasemest

 

Venemaa välispoliitiline “agressiivsus” on otseselt seotud naftahinna tasemest maailmaturul. Sellise järelduseni jõudsid Ameerika Ettevõtluse Instituudis töötavad teadlased pärast seda, kui olid uurinud Venemaa välispoliitikat ajavahemikus 2000. aasta jaanuar kuni 2007. aasta september.

Kuna uuring viidi läbi Ameerika Ühendriikides, kus reeglina on inimeste mõttemaailm täis kõiksugu stereotüüpe ja eelarvamusi, siis tuleks kõigepealt hoiatuseks täpsustada, kuidas sealsed teadlased tõlgendasid mõistet “välispoliitiline agressiivsus”.

Ilmneb, et selle mõiste all peetakse eelkõige silmas vastutöötamist USA tegevusele rahvusvahelisel areenil – näiteks sissetungile Afganistani ja Iraaki, suhtumisele Iraani, Ameerika poliitikale Põhja-Balkani regioonis ja Serbia linnade pommitamistele. Kõigi nende sündmuste valguses tegid USA teadlased lausa vapustava – vähemalt nende endi arvates – avastuse.

Teadlaste metoodika oli järgmine. Nimelt analüüsisid nad 86 rahvusvahelise elu juhtumit ja Venemaa reageeringut neile. Igat juhtumit hinnati viiepallilise skaala järgi. Nii näiteks said säärased Venemaa reageeringud nagu diplomaatide väljasaatmine ja kaubanduspiirangute kehtestamine hindeks 1–2 palli. Relvamüük riikidele, kes USA juhtpoliitikute arvates toetavad terroriste, agressiivse alatooniga sõjalised õppused, separatistlike regioonide toetamine ja energiatarnete lõpetamine naabermaadele said hindeks 3–4 palli.

Kõige kõrgema hinde – s.o 5 palli – sai aga sõjaline kallaletung suveräänsele riigile. Siinjuures oleks huvitav ära märkida, et erinevalt Ameerika Ühendriikidest pole Venemaa USA teadlaste tähelepanu all olnud perioodil sooritanud ühtegi invasiooni akti, sest vaatluse all oleval perioodil Venemaa neid ei sooritanud – nagu eelpool öeldud, jäi 2008. aasta august vaatluse alt välja.

Korrelatsioon naftahinnaga

Pärast hinnangute andmist võrreldi kõiki hindeid naftahinna tasemega maailmaturul.

Ja teadlaste järeldus oleks järgmine: vastavalt sellele, kuidas hind maailmaturul tõusis, muutus ka Venemaa välispoliitika agressiivsemaks. Kui aga naftahind langes (näiteks nii oli see aastail 2001 ja 2002), siis muutus kohe ka Kremli hoiak leebemaks ja Vene-Ameerika suhetes saabus pingete maandamise periood.

Naftahinna kerkimine 1,48 dollari võrra tõstis Venemaa välispoliitika “agressiivsust” keskmiselt ühe palli võrra.
Ajavahemikus 2001. aasta detsember kuni 2007. aasta september kerkis naftabarreli hind 17,37 dollarilt 73,88 dollarile – sama perioodi jooksul tõusis Venemaa välispoliitika “agressiivsus” 17 punktilt 55-le. “Musta kulla” hinna tõusu ja Vene välispoliitika “agressiivsuse” kasvu vahel on ka teatud ajavahemik – keskmiselt on selle pikkuseks 1–3 kuud.

Kõnealuse uuringu autorid on veendunud, et korrelatsioon naftahinna ja Venemaa käitumise iseloomu vahel on ühene ja selge, sest teist laadi sündmused – nagu USA invasioon Iraaki ja nn lillede revolutsioonid Ukrainas ja Gruusias – omasid Kremli välispoliitika väidetavale agressiivsusele palju väiksemat mõju.

Nii näiteks olid 2000. aastal naftahinnad suhteliselt kõrged ja just sel aastal sooritas Venemaa mitmeid, eelkõige Ameerika Ühendriikide huve kahjustavaid tegevusi – sõlmiti koostöökokkulepe Põhja-Koreaga; arreteeriti ameerika tuntud ärimees, kellele esitati süüdistus spionaažis; varjupaika anti mitmele serbia sõjaväelasele, keda ameeriklased süüdistasid sõjakuritegude toimepanemises jne.

Kõik üles loetletud käitumised mahuvad ameerika teadlaste arvates mõiste “agressiivne välispoliitika” alla.
Hoopis teissugune aga oli olukord 2001. ja 2002. aastal, mil naftahinnad olid maailmaturul languses. Tookord oli ka Venemaa tegevus rahvusvahelisel areenil palju mõõdukam.

Nii näiteks alanes ajavahemikus 2000. aasta detsember kuni 2001. aasta detsember naftahind 30,35 dollarilt barreli eest 17,37 dollarile. Kõnealusel perioodil täheldasid USA teadlased vähe Venemaa tegevusi, mida nad nimetavad “agressiivseteks”.

Tänu naftahinna pidevale tõusule on Venemaa tänaseks suutnud tasuda kogu oma välispoliitilise võla, mis oli tekkinud Nõukogude Liidu ja 1990. aastatel president Jeltsini valitsemise ajal.
Samas on Venemaa üha enam oma poliitika eluviimisel kasutusele võtnud majanduslikke vahendeid.

Ja veel paar fakti, millele juhtisid tähelepanu USA teadlased: ajavahemikus 2001–2007 on Venemaa sõjaline eelarve kasvanud ligi 400% võrra ja samas on Moskva esimest korda pärast külma sõja lõppu rajanud sõjaväebaase välisriikide territooriumile.

Mis puudutab Venemaa sõjalise eelarve kasvu, siis selle faktiga võib nõustuda. Kuid välisriikide territooriumil olevate Vene sõjaväebaaside osas USA teadlase küll vassivad – vähemalt Kesk-Aasias on need pidevalt olnud.

Print Friendly, PDF & Email