Leisist Orissaarde – läbi vihma üle Liivi orduriigi piiri

Leisist Orissaarde - läbi vihma üle Liivi orduriigi piiri

 

On 25. august. Võtan Leisist suuna Orissaare poole. Veidi sõitnud, meenub, et seljataha jäi Vigala Sassi elukoht. Kas oleks pidanud uudistama minema? Ei, kohe kindlasti mitte, sest mine sa tea, missuguses meeleolus teadmamees parasjagu on või millega tegeleb. Koer tal ju ka igavene suur…

Kolme ja poole kilomeetri pärast näitab viit Hostel Oitme Matkamaja. Keeran suurelt teelt alla mööda lagunenud kaalukojast ja silikaatkivist hoonest (ilmselt märk kunagisest kolhoosiajast) ja jõuan kuulsusrikkale Õlletoobri platsile. Paraku räägib aga tabalukk selget keelt sellest, et kellegagi siin sõna vahetada pole. Teen pildi, üritades objektiivi vihmast kuivana hoida.

Kongi Puhkemaja

Inimesed õues, traktor töös, astun ligi. Koht on Kongi puhkemaja, mis tegutsenud 2000. aastast. Perenaine siunab vihma ja me läheme tuppa.
Mõte puhkemajana tegutsema hakata tuli sellest, et oma tarbeks sai juurdeehitus tehtud, kui lapsed veel kodus olid. Hiljem jäi ruum tühjaks ja tuli mõte tuba välja üürida.

Millal esimene külastaja tuli, seda peab lausa raamatust vaatama – 1998. Perenaine Hellen Lempu nimetab seda rohkem juhuseks, sest alles kahe aasta pärast läks õige majutus käima.

Peale ühe toa on suvisel ajal nn kuumadeks kohtadeks kompleksi kuuluvad tuulik, kus neli, ja linnuvaatlustorn, kus kaks-kolm magamiskohta.
Paar aastat tagasi oli külastatavus päris tihe, aga sel suvel on ilm nii mõjutanud, et öömajale soovijaid on kolmandiku võrra vähem.

Majanduslangus on samuti oma märgi jätnud. “Kui sa leedulasele või lätlasele ütled, et üks telkimiskoht maksab 30 krooni ja neid on 6-7 inimest, siis leiavad paljud, et see on kallis. Tornis ja tuulikus on 100 krooni inimene ja mõni küsib jälle – miks teil nii odav on,” ei saa ka Hellen hästi aru.

Tavaliselt algab hooaeg jaanipäevast. “Kõige rohkem on turiste Saksamaalt ja jalgratastega. On olnud ka Rootsist ja Austriast, Šveitsist, Lätist, Leedust. Soomlasi on, aga väga vähe,” räägib Hellen ja tunneb heameelt sellest, et ka Eesti peresid on palju liikuma hakanud.

“Tegin just mineva nädala õunamahla, proovige, kas aitab või hakkab juba käärima,” valab perenaine mulle klaasitäie. Suurepärane!
Hellen ütleb, et majutamine annab ikka majanduslikult üsna palju pensionile juurde. Siiani tegeldi ka loomakasvatusega, nii et veel eelmisel aastal oli laudas neli lehma. Nüüd jäänud vaid üks ja oma tarbeks.
Käega löömise mõte on mitmel korral peast läbi käinud, eriti suvel, kui tuleb heina teha, kodus on lapsed ja käivad ka turistid.

“Saaks midagi ka talve peale lükata!” naerab Hellen ja lisab: “Talvel kogume jälle jõudu juurde… Ja praegu veel majutamisega jätkame.”
Läheme õue vaatama kiike, torni ja tuulikut. Hellen ütleb, et midagi peaks ikka veel juurde nuputama, üles saaks ju ka mitu tuba teha… Ja niisugune plaani pidamine annab tunnistust sellest, et nii peremees Kaljo kui Helleni pilgud on ikka endiselt tulevikku suunatud ning lõpetamismärke pole niipea näha.

Võlupe oja ja Oidike kadakas

Enne kui jõuan mootori seisma jätta, tuleb vastu üks roheline buss haagisega, kust võrkkottidest uudistavad välja kartulid. Lähen sillale – oja mis oja. Kas siia kevadel mõni kala moodi asi ka kudema tuleb, jääbki küsimuseks.

Edasi näitab silt Võlupe rändrahnu, aga sinna ma minema ei hakka, sest värav on kinni ja pikk rohi märg. Niigi olin oma püksisääred üles käärinud.

Ega pikalt sõita saagi, sest olen jõudnud Mujastesse, kus Leisi vald ilmatu uhke supluskohaga valmis on saanud. Et parkimisplatsil seisab suur masin, mille juures juht toimetab, arvan, et olen põneva sündmuse keskmesse sattunud. Juht aga käsib küsida hoopis teiselt kohalolijalt. Riigimetsa loodusvaht Aasar Muul selgitab, et toimetatakse vaid vastas oleval erakrundil, kust hiljuti puid maha võeti. Kuidas riigimets elab? “Oh, ei tea, ärevad ajad,” rehmab Aasar käega. Mürin lämmatab jutu ja autost kostub hüüe: “Kas proovime või?”
Jätan mehed proovima ja lähen minagi autosse. Vihm läheb järjest tihedamaks.

Kell näitab 10.37, kui Orissaare valda tähistav silt selja taha jääb.
Pärast Hindut näitab viit Oidika kadaka peale. Keeran kruusateele, silmad volksavad siia-sinna. Kus see kadakas siis on? Tee hargneb mitmeks, aga millist rada tuleb rändajal minna, assotseerub ammune muinasjutt…

Rohkem viitasid pole, olen kusagil kiviaia taga, inimesi näha pole, autosid, ilmselt nii sõitavid kui mittesõitvaid, on mitmeid. Pööran otsa ringi ja kadakas jääb sedakorda nägemata. Ehk poleks raske juhatused uuesti üles panna, sest minusuguseid, kes ei tea, on kindlasti palju rohkem kui neid, kes teavad ja arvavad, et mis tast ikka vahtida…
Orissaarde jääb veel 16 kilomeetrit.

Üle piiri Rannaküla sadamasse

Raugu sildi kohal on teinegi pruunikas viit, mis teadustab, et siit kulges 13.–16. sajandil Liivi orduriigi piiri. Kas ma olen nüüd keskaja mõistes piiririkkuja?

Rannaküla. Kuigi mul pole õrna aimugi, mis üks selline sadamake endast kujutada võib ja kas seal üldse mingi sadam on, valin tee näidatud suunas. Silma hakkavad kõrged ja sammaldunud kiviaiad ning korras õued.

Sadam üllatab: hoolitsetud ja puhas, isegi lipuväljaku moodi plats koos kõrgete alasti varrastega. Sadamahoone uks on lukus, vees loksub kolm Kasse ja üks Bella paat. Asutan end minekule, kui näen meresinist Volkswagen-bussi tulemas. Mul veab.

Tulija on Harro Jäe, kel väike mõrraots meres, mida nüüd tarvis vaatama minna. Mis sealt tuleb, seda veel ei tea, sest mõrd sai alles hiljuti pandud. “Mõni lest võiks olla, haug, ahvenas, võib-olla ka angerjas,” heietab rannakalur Harro ja lisab, et haug on väinast kadunud, teda on nüüd rohkem Orissaare all. Harro ütleb, et merel käimine on praegu väetivõitu, sest paarimehel oli hiljuti infarkt. Ja ega Harro, kes ametilt loomatohter, endagi tervis teab mis kiita ole – rindkere kaks korda lahti lõigatud, südameklapid vahetatud, 1991. aastast grupi peal.

Harrolt saan veel teada, et see sadam kuigi vana pole – 10–15 aastat ehk ajast, mil Kuivastu sadamat remonditi, sest kaiplaadid on sealt pärit. Lipuvardad on aga mõne aasta tagusest Saaremaa jahimeeste kokkutulekust. Siin on ka pulmi ja jaanipäevi peetud. Vana ja õige sadam jääb eemale, kuid sinna juurde ei vii enam teedki.

Küla on aga tühi, vaid põliselanik Aleksander Verlin ongi jäänud. Ülejäänud majad on suvitajate valduses või muidu tühjad. (Kas seepärast olidki siis õued kõik nii korras?)

Harro võtab plastnõust tehtud hauskari, loobib paadist vee välja, tõmbab mootori käima ja päästab otsad lahti. “Head kalaõnne!“ hüüan kaugenevale paadile järele. Harro tõstab käe.

Poole tunni pärast on Harrol selge, kas ja kui palju seda õnne on.
Rannakülast välja keerates avastan, et vihm on järele jäänud.

Jaani kirik

Jaani jõudes hakkab uuesti sadama. Jaani surnuaial pole ühtki inimest. Vanu ja hästi vanu riste on palju, kuid kahjuks ei ütle need mulle midagi.
Järgmine peatus on EELK Saaremaa Jaani kirik. Üritan teada saada, kui vana pühakojaga tegu on, kuid õpetlikku tahvlit ei leia. (Kodus üritan Saaremaa kodulehküljelt vaatamisväärsuste alt Jaani kirikut leida, aga mida pole, seda pole! Aga on ju, ilu ja auga olemas!)

Tee ääres vahelduvad külad ja sildid – Haapsust saab Pulli (või saab Haapsus pulli?), vihm jätkub ja segamets palistab maanteed. Tinajase taeva all lihvivad kured oma lennukolmnurki.

Maasilinn

Tegelikult pean üles tunnistama, et esimese vaardiga läksin sealt mööda. Alles teeristis, kus viidad näitavad Kuivastu 25 ja Kuressaare 52, hakkas mul midagi koitma. Paistis ka silt, et Maasilinna on 3 km.
Autot ninaga tuldud teele tagasi pöörates ristin end mitmesuguste nimedega, mida trükisõnas enamasti ei esine.
Jõuan Maasilinna.

Proua Mahe, kes giidi ametit peab, tõttab mulle kohe vastu ja teeb lühiekskursiooni. Saan teada, et linnuse rajamisega alustas B. v. Dreileben pärast Jüriöö ülestõusu, kui saarlased lõplikult alistatud olid. Detsembris aga valiti Liivimaa ordumeistriks keegi Goswin von Herike, kes linnust ehitama hakkas, kuid kellel vahendeid ei jätkunud ja plaani teostumine alles järgmisse sajandisse lükkus.

Et 1558. aastal puhkenud Liivi sõja mõned retked ka Saaremaale ulatusid, kardeti, et kahte linnust (Maasi ja Kuressaare) korraga kaitsta ei suudeta ja 1566. aastal purustasid taanlased Maasilinna. Linnus taastati, kuid rootslaste vallutuste tõttu sai kahel korral nende tugipunktiks. Et see ei korduks, andis Taani kuningas Frederik II 11. augustil 1576. aastal käsu Maasilinn hävitada. Sellest ajast ongi linn varemetes.

Praegu on Maasilinna omanikuks Orissaare vald ja mitmetest projektidest saadud rahastuse abil on täielikult avatud peahoone esimene korrus, avatud on trepikäigud. Külalistele on avatud käiguteed ja valgustatud sammassaalid.

Ja veel üks oluline fakt, mida proua Mahe, kes muude tegemiste seas kohapeal poja firmas Artwoodis tehtud kadakapuust asju müüb, ajakirjanikule südamele paneb, et sellest peaks kindlasti kirjutama: “Siit sadamast on 1987. aastal üles tõstetud Euroopa ainulaadseima laeva vrakk, mis on Tallinna Meremuuseumi aare ja on 20 aastat seisnud Orissaare jahisadamas. Puit laeva ehituseks on maha võetud Lääne-Eestis 1540–1550 aastate paiku. Oletatakse, et tegemist on saarlaste tööga ja eriti oluliseks peavad spetsialistid selle kiilu ja vöörtäävi ühendust. Laev oli 14–15 m pikk, 3–4 m lai ja võttis palju lasti peale.“

Laevast polnud mul aimugi või õigem oleks öelda – olin unustanud.
Kõik, mis Maasilinnaga seotud, on äärmiselt põnev, seda tänu ka proua Mahe headele teadmistele ja suurepärasele jutustamisoskusele.
Paraku on aga kellaaeg jõudnud nii kaugele, et oleksin pidanud juba Orissaares olema. Sõit läheb sinna ja sealsesse sokivabrikusse.

Print Friendly, PDF & Email